| Guajaav pärineb Ameerika kuumadest regioonidest, kus guajaavipuid on kultuurtaimena kasvatatud vähemalt 2000 aastat. 16. sajandil viisid Hispaania ja Portugali maadeavastajad guajaavi Indiasse ja Filipiinidele, kust see peagi levis ka teistele troopilistele ja subtroopilistele aladele, kirjutab Kodukiri. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to ants
samad sõnad. Rapla SÄM'st ostsin mõjal ei näinud, kui proovida sain jooksin ise ruttu poodi ja sain ...
originaaltropp
mina ei küsinud, kus on müüa. Mina vastan: Prismades vähemalt, ilmselt ka Stokmannis ja Kaubamajas. ...
|
|
Guajaavipuu paljuneb heades kasvutingimustes tormiliselt, moodustades suuri tihnikuid ja haarates enda alla karjamaid ja põlde. Guajav on pirnikujuline või ovaalne marivili, kaaludes sordist olenevalt keskmiselt 150 – 400 grammi. Sorte on praeguseks sadu ning aretatakse juurdegi. Sort määrab viljaliha värvuse, kas siis valge roosakaskollase, erkroosa või punase. Vilja kest on sile või krobeline, enamasti kollane või õunroheline. Kest sisaldab ülirikkalikult C-vitamiini, kuid võib niisama söömiseks olla liiga kõva või tuim. Guajaavi meeldiv aroom on erakordselt tugev, seda tekitab eeterlik õli eugenool. Täisküpse viljaliha magushapu maitse meenutab ühtaegu maasikat ja pirni ning troopilisi puuvilju. Guajaavi keskel on ülejäänud viljalihast veidi tumedam kerajas keskosa. Selles paiknevad seemned, mille arv võib ulatuda viiesajani. Leidub ka seemneteta sorte, kuid millegipärast ei kodune need väljaspool oma algset kasvupaika. Guajaavid kuuluvad nende viljade hulka, mille küpsemine jätkub veel kaua pärast noppimist. Et viljad jõuaksid kõikjal müügile kvaliteetsena, korjatakse need poolküpsena ja säilitatakse transpordi ajal kindlal re˛iimil. Kui vilja pind annab vajutades juba kergelt järele ning aroom on väga tugev, on viljad saavutanud täisküpsuse ning toasoojuses enam ei säili. Küpseid vilju võib hoida paberkotti pakitult külmkapi puuviljasahtlis kuni kaks ööpäeva, pikemal säilitamisel muutub viljaliha üpris kiiresti sitkeks ja kuivaks. Küpsete guajaavide mõne tunni pikkune jahutamine külmkapis enne söömist toob maitseomadused eriti hästi esile. Puu otsas küpsenud parimate guajaavisortide viljakest on nii mahlane ja pehme, et vilja võib süüa otse peost. Kõvakoorelised viljad on kõige praktilisem poolitada ning lusikaga õõnestada koorepoolikust viljaliha. Soojades maades on väga populaarseks maiuseks tihke, iirisetaoline guajaavipasta, mida inglise keeleruumis kutsutakse guajaavijuustuks (guava cheese). Ameerika hispaaniakeelsetes regioonides on eelistatuimaks desserdiks cascos de guayaba, otsetõlkes «hautataud guajaavikiivrid». Roa valmistamiseks surutakse poolitatud viljade rõngakujuline keskosa läbi sõela, et seemned eemalduks. Viljaümbrised hautatakse siirupis pehmeks ning antakse lauale koos seemneteta viljaliha ja toorjuustuga. Guajaavist on, olenevalt sordist, leitud 3 - 4 korda enam C-vitamiiini kui apelsinist. Eriti rikkalikult leidub askorbiinhapet viljakestas, mida tasuks vähemalt talvisel ajal värskelt toiduks tarvitada isegi siis, kui see pole just kõige isuäratavam. Kuumuse ja õhuhapniku toimel lagunevat C-vitamiini ei leidu nimetamisväärses koguses üheski kuumutatud hoidises. Küll aga säilivad hoidistamisel guajaavi muud biokeemilised väärtused. Kiiduväärselt palju on guajaavis karotinoide, rauda ja kaltsiumi, eriti hinnatav on aga kaaliumi ja lahustuvate kiudainete rohkus. Kaalium on elektrolüüt ja hoiab tasakaalus organismi veemajandust, kontrollib vererõhku ja reguleerib südame tegevust. Lahustuvad kiudained pektiini näol seovad ja viivad endada koos organismist välja halba ehk LDL-kolesterooli. Kopsu-, jämesoole-, mao- ja rinnavähi ennetajana tuntud lükopeeni sisalduse poolest läheneb guajaav aga sellel alal üldtunnustatud liidritele – tomatihoidistele. Hiina rahvameditsiinis on guajaavi aastaid kasutatud veresuhkrutaseme reguleerijana, tänapäeval on see saanud ka teadusliku tõestuse. Toimetas Inna-Katrin Hein, PM online |
