| Pärnu haigla anesteesia, intensiiv- ja operatiivravi teenistust ehk lühendatult AIOd peetakse üheks raskemaks osakonnaks haiglas. Tuuakse ju siia kõige raskemas seisundis haiged, suurte õnnetuste ja avariide ohvrid, siin taastutakse pärast raskeid operatsioone ja püütakse leida leevendust kroonilistele valudele.
Operatiivravi osakonnas tehakse suurem osa haigla operatsioonidest, intensiivraviosakonnas ravitakse kõige kriitilisemas seisundis haigeid.
Operatsiooni- ja anesteesiaplokis on viis operatsioonituba. Viiel päeval nädalas teevad plaanilisi lõikusi haigla erinevate osakondade arstid: günekoloogid, ortopeedid, uroloogid, kirurgid, nina-kõrva-kurguarstid ja teised. Erakorralistele lõikustele tuuakse haigeid nii traumatoloogia- kui kardioloogiaosakonnast, vahel otse kiirabist.
Osakonnas töötab 70 inimest, aastas ravitakse intensiivosakonnas 500-700 patsienti, operatsiooniosakonnas tehakse 4000-4500 lõikust.
Moodne ja omanäoline
AIO kliinikumi juhataja Raido Paasma leiab, et nende osakond on omanäoline, materiaaltehniline baas kaasaegne ja meeskond suurepärane. Kümme aastat kliinikumi juhtinud mees tunnistab, et uues haiglahoones on tema nägemus nüüdisaegsest anesteesia- ja intensiivraviteenistusest teoks saanud.
“Osakond on projekti staadiumist kuni valmimiseni ja sisustamiseni olnud meie endi filosoofia elluviimine,” ütles Paasma Pärnu Postimehele. “Minu meelest on siin kõik võimalused ajakohaseks erialaseks tegevuseks. Kui oleksime millegagi mööda pannud, saaksime vaid endid süüdistada, aga leian, et meil pole midagi häbeneda.”
Aastatega on intensiivravi jõudsasti arenenud, tehnika viimane sõna aitab patsiente, kes kümme aastat tagasi oleksid olnud lootusetud juhtumid. Vanas haiglas oli osakonnas vaid viis kohta ja üks hingamisaparaat, praegu on kohti kümme ja hingamisaparaate seitse.
“Meie eriala on meditsiinis üks tehnilisemaid, kuid tehnikale tasakaaluks on ka inimesed siin väga olulised,” kõneleb intensiivravi kliinikumi juhataja. “Meid hoiavad tööl hea keskkond ja teatud määral ka kiindumus sellesse erialasse.”
“Töö on raske, aga kollektiiv on meil tore ja inimene harjub kõigega,” kinnitab AIO ülemõde Tiiu Sinikas, kes on osakonnas töötanud selle loomise algusest peale ehk juba 25 aastat. Arstist koristajani kannavad kõik ühesugust riietust, söövad ühe laua ääres, sinatavad üksteist ega tee mingit seisusevahet. Paljud töötajad on osakonnas ametis juba aastaid ning Paasma sõnul on meeskond monoliitne.
Nääpsud tugevad naised
Osakonna õblukesed naised teevad tööd, mis on raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt: teadvusetu haige on lõtv ja raske, operatsiooniosakonnas tuleb tassida ja riiulitele upitada raskeid instrumendikaste. Kriitilises seisundis patsiente tuleb pidevalt jälgida, iga sammu kontrollida ja vastutus on suur.
Operatsiooniploki vastutav õde Riina Helm tunnistab, et vaimselt raske on inimeste kannatusi näha, eriti hinge kipuvad minema noored ja lapsed. “Ei tohi seda endasse võtta,” ütleb Helm. “Me ei ole südametud inimesed, vaid püüame ennast lihtsalt kaitsta. Kui hakata mõtlema kõigi nende haiguste ja hädade peale, mis võivad ju igaüht meist tabada, ei saaks siin üldse töötada.”
Ülemõde räägib, et töötajate psüühika peab olema hästi ette valmistatud, sest on ka üliraskelt vigastatud ja põletushaavadega patsiente, kodutuid, alkohoolikuid, liiklusõnnetuste ohvreid, isegi käeraudades vange koos politseivalvega ukse taga on ette tulnud. Personal peab kõigisse suhtuma ühtviisi ega tohi lasta ennast emotsioonidest mõjutada.
“Võimalusel püüan õdesid juba nende kooliajal osakonnaga tasapisi siduda,” ütleb Sinikas. “Kui noor õde ilma intensiivravi ettevalmistuseta siin kohe nagu vette visatakse, võib juhtuda, et kõike seda, mida temalt nõutakse, on liiga palju, ja ta valib töökohaks mõne teise osakonna.”
Naine mäletab hästi iseenda pisaraid, kui ta pärast meditsiinikooli intensiivraviosakonda suunati. “Nii hirmus tundus kõik, terve esimese aasta vedasin kalendrisse riste, lugedes päevi kohustusliku suunamisaja lõpuni,” muigab Sinikas. Hiljem aga tundus, et kui on siiani hakkama saadud, saab ka edaspidi. Sama suhtumine paistab iseloomustavat teisigi AIO töötajaid: kes esimesele tuleproovile vastu peab, jääb osakonnale truuks aastateks.
Ülemõde on oma kolleegide professionaalsusega rahul ja kiidab õdesid, kes oskavad kõike, mida neilt nõutakse, ja palju enamgi. Intensiivravi õed olevat väga nõutud välisriikideski, sest nad saavad iga tööga hakkama.
Et meedikutele on avanenud nn välisturg Soome, Rootsi ja Norrasse, käib aktiivne peaküttimine. Iga päev toob e-post mõne tööpakkumise.
Aparaatide väljalülitamisest
Raido Paasma arvab, et patsientide ja haiguste suhtes viimastel aastatel olulisi muutusi pole.
Samal ajal on tehnika tublisti arenenud ja isegi lootusetus seisus haigeid saab kuude viisi aparaatide abil hinges hoida. Et eutanaasia ei ole Eesti Vabariigis seaduslik, ei toimu intensiivosakonnas ka filmidest nähtud dramaatilisi aparaatide väljalülitamisi. Kliinikumi juhataja on eutanaasia poolt teatud kindlates situatsioonides, mõne haiguse puhul, kindlate kriteeriumide täitmisel. “Asi pole ressursside kokkuhoidmises ega jumala mängimises, kuid leian, et inimese suremine peab olema väärikas,” leiab kliinikumi juhataja. Paasma meenutab Kirillovi juhtumit ja kahtleb, kas kümme aastat vegetatiivses seisundis inimene iseendale või kellelegi teisele rõõmu valmistab. Ometi peetakse eutanaasiat väga libedaks jääks, sest raske on nii kriitilist teemat juriidiliselt paika saada, tihti on sugulased šokiseisundis ja muutliku meelega. Intensiivravi rõõmsam pool on seotud raskete haigete tervenemisega, tänama tullakse harva, kuid siiski. “Me pole sellega harjunud, aga meeldiv on see alati,” muigab Paasma. “Need on meie igapäevased rõõmud ja positiivsus, mida tuleb masendava töö ja pingete talumiseks leida.” Anesteesia eriala on patsiendile paraku nähtamatu, operatsioonist mäletatakse vaid kirurgi, kiirabiga tulnud haiged ei mäleta tihti üldse midagi ja intensiivravi periood on mälust välja lõigatud. Ülemõde lausub, et isegi lühikest aega neil viibinud patsiendid on alati tänulikud, sest nad saavad aru, et siin on päästetud nende elu. Kuigi tihti tullakse tänama lillede ja tortidega, on arstidele-õdedele olulisem rõõm ja tänu patsiendi silmis. “See on meile kingitus, kui haige saab intensiivist välja ja läheb kas või üldosakonda tagasi, sest see kinnitab, et meie tööl on olnud hea tulemus,” ütleb Tiiu Sinikas. |
