Merekooli Tartu osakonna juhataja Paul Kooser rääkis, et väikelaeva juhi tunnistuse taotlejate hulk on iga aastaga kasvanud. Merekoolis on ainuüksi tänavu saanud sellekohase väljaõppe üle 130 inimese. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | kalamees
Suuremad paadisadamad Emajõel: Supilinnas Kartuli tn. Marja tn. vahel ja sealt edasi ;Emajõe sauna v...
Nendega
on ikka nii. Ostan lennuki ja siis äkki pean Ülenurmele minema. Oma tänavale ei saagi maanduda.
|
|
Samas tõdeb Kooser, et paadisadamate puudumine on juba aastaid olnud Tartus terav probleem. «Tartus on paadisadamamajandus alla igasugust arvestust,» sõnas ta. «Siin ei olegi ju selliseid paadisadamaid, nagu mujal maailmas on.»Ei leidnud kohta Kevadel endale kaatri soetanud tartlane Marek Kaljula hoidis seda suvi läbi Tallinnas Pirita sadamas, ent sügisel tagasi Tartusse tulles ei õnnestunud tal linnas leida ühtegi vaba valve all olevat paadikohta, kuhu kaater jätta. Lõpuks viis Kaljula kaatri Kavastu kanti tuttava juurde, kes paadil silma peal hoiab. Kaljula rääkis, et mitmed tema sõbrad, kel samasugune probleem, on sunnitud paadi lihtsalt autoga koju hoovi peale viima. Paadikohtade nappusest kirjutas Tartu Postimees juba 2003. aastal, kui linn oli just valmis saanud Emajõe kalda- ja sildumisrajatiste teemaplaneeringu, milles oli ette nähtud üheteistkümne paadisadama ja sildumisala rajamine. Nüüd, kolm aastat hiljem, tegeleb Tartusse ja Tartumaale paadisildade rajamisega sihtasutus Emajõe Veeriik. Et siiani ei ole ühtegi sildumisrajatist isegi projekteeritud, tellis sihtasutus koostöös Tartumaa omavalitsuste liiduga hanke sildumiskohtade projekteerimiseks. «Ma oleksin äärmiselt õnnelik, kui saaksime juba järgmisel aastal rajada mõne sildumiskoha, aga kõik sõltub rahakotist,» sõnas Emajõe Veeriigi tegevjuht Viktor Nukka. Ehkki kõik Tartumaa omavalitsused, mida Emajõgi läbib, on Nukka kinnitusel paadisildade rajamisest väga huvitatud, võiks sildumiskohtade ehitus alata alles 2009. aastal. «Need rajatised on väga kallid, see ei ole maja ehitamine,» tunnistas Nukka. Näiteks 2003. aastal planeeris Tartu linn üheteistkümne sildumiskoha maksumuseks ligi 16 miljonit krooni. «Aga aeg läheb ja hinnad tõusevad.» Kust paat vette lasta? Lisaks paadikohtadele on Nukka sõnul vaja rajada ka slippe ehk paatide vette laskmise kohti. «Paadi hoidmine on tõsine probleem, aga selle vette laskmine on veelgi tõsisem,» tõdes ta. «Praegu on Kvissentalis veemotospordi klubi omandis olev slipp, aga see ei kata kõiki vajadusi.» Tartu linna planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku sõnul on koostamisel Vana-Ihaste paadisadama, Sõpruse silla aluse paadisadama ja tankla ning Kvissentali sadama detailplaneeringud. Abilinnapea Anto Ili sõnas, et linn on paadisadamate rajamise tõsiselt käsile võtnud, kuna järgmiseks aastaks on selleks kavandatud 750 000 krooni ning aastateks 2008–2013 kaks miljonit krooni iga aasta kohta. Lisaks loodetakse raha saada euroliidu fondidest. Ent kas abilinnapea on nõus, et sildumiskohtadega on Tartu linnas tõesti kitsas käes? «Kui signaalid on elanikelt tulnud, siis võib-olla,» tõdes Ili. Ili lisas, et kuigi linn on valmis sildumiskohti rajama, tuleks leida operaatorid, kes hakkaks neid kohti ise majandama. Seni on Ili poole selles küsimuses pöördunud vaid üks mittetulundusühing. Erasadam Samas on paadikohtade puudus andnud sadama rajamise idee eraettevõtjale. Mäksal Emajõe äärde uuselamurajooni rajav OÜ Lexmond ehitab jõe kaldale ka 25-kohalise paadisadama ning slipi. Ettevõtte omanik Andrus Pork rääkis, et osa neist kohtadest jääb elurajooni tulevastele elanikele, osa läheb müüki. Praeguseks on ostusoovi avaldanud juba viisteist huvilist. Ühe paadikoha täpset hinda ei osanud Pork öelda, kuid märkis, et see jääb saja tuhande krooni kanti. Kaatriomanik Marek Kaljula tõdeb, et harrastussõitjale on see hind ilmselgelt kallis, odavam oleks paadikoht kuskil rentida. |
