Isamaa ja Res Publica Liidu põllumajanduse ja maaelu teemadel sõna võtvad poliitikud ei ole tihti lugenud algdokumente, vaid räägivad sellest, mida nad on kas kusagilt kuulnud või iseenda tarkusest välja mõelnud. Nii ka Alar Oppar (PM 24.10.), kes enne kritiseerima asumist ei ole ilmselt arengukavaga «Eesti toit» ega saavutatud tulemustega kuigivõrd tutvunud.

Lugedes Opparit, tekkis ka küsimus, kas Isamaa ja Res Publica Liidu juhtfiguurid on loobunud oma senisest mõttest, mis alati on tõstnud esiplaanile Eesti traditsioonide hoidmise ja kaitsmise?

Küllap mõistab igaüks, et globaliseeruvas maailmas ei ole palju neid nähtusi, mille kohta saab öelda «meie» või et «see või see on sellele rahvusele omane». Ometi on toit just üks sellistest väärtustest. Toit on osa rahvuslikust identiteedist, samamoodi nagu keel, meelelaad, kombed, riietus jne.

Taandada toitu vaid millelegi, mis täidab kõhtu, on kitsas vaatenurk. Muidugi tuleb tarbijat harida, et ta sööks tervislikult, kuid see on vaid üks riigi eesmärke. Riigi eesmärk on ka kanda hoolt rahvusele omaste sümbolite kestmise eest.

Toidu aspektist tähendab see hoole kandmist, et meie rahvustoidud – rukkileib, kama, verivorst, mulgikapsad, mulgipuder – ei kaoks lettidelt ning oleks kindlal kohal eesti inimeste teadvuses ja köögis.

Muidugi ei jää toit kõrvale üldistest mõjutustest. Ja pole ka rahvuslik eesti toit midagi absoluutselt puhast. Sellesse on oma jälje jätnud kõik need, kes on selle maa ja rahva ajalugu läbinud, nii sakslased, rootslased, venelased.

Ja ka Eesti köök ei koosne üksnes rahvustoitudest, vaid kaasaegse toiduna on siin oma koha sisse võtnud nii pitsa, pelmeenid, pasta, Hiina ja teiste maade söögid. Kuid meie rahvusele nad omased ei ole ning nende toitude propageerimine ei kuulu kindlasti Eesti riigi ülesannete hulka.

Omamaise toidu propageerimisega tegelevad paljud riigid. Paljudes riikides on olemas programmid omamaise köögi tutvustamiseks ja edasiarendamiseks. Nii on see meie põhjanaabritel, samuti Iirimaal ning mitmel Saksamaa liidumaal, Šotimaal, aga ka Lätis.

Tänu «Eesti toidu» arengukavale on see olemas ka Eestis. Ütleb ju ka põhiseadus, et Eesti riigi olemise mõte on eesti kultuuri ja rahvuse edasikestmise ja arengu tagamine. Eesti toit kuulub samuti siia.

Riigi ülesanne on anda üldised suunised, panna paika raamid, ideid viivad ellu inimesed, nende juhitavad ettevõtted ja organisatsioonid. Ja arengukava «Eesti toit» on käivitunud hästi – ühiskonnas on alanud diskussioon eesti toidu üle, mille üheks aspektiks on kahtlemata ka toidu tervislikkus. Kuid see ei ole ainus, sest lisaks eespool mainitud rahvuslikkusele ei tohi unustada ka majanduslikku aspekti.

Toidutööstuse selgeks eripäraks on kodumaisus ja riigid kogu maailmas tutvustavad elanikele just oma riigi toitu. Seega on tegemist riikidevahelise konkurentsiga, mille eesmärgiks on mitte anda oma turgu teistele. Turu loovutamine tähendab lööki majandusele. Usun, et Alar Oppar teab, mida see tähendab. Ja kui teab, siis vaevalt ta sellist asjade käiku Eesti toidutööstusele soovib.