Noorte arengupreemia võitjana õnnestus mul aprilli lõpul viibida Kesk-Aafrika väikeriigis Rwandas. Auhinnareisil käisin koos eurovolinik Louis Micheli ning 25 õpilase ja sama paljude õpetajatega kõikjalt Euroopast, kirjutab Sakala.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | ajaloo huviline
Leht peaks selle vea tõesti ära parandama, tegelikult tapsid n.ö prantsusmeelsed ruandalased hutud ...
Juudit
Soovitan samuti seda filmi vaadata. See kõik, mis Rwndas 1994. aastal saja päevaga toimus on uskumat...
|
|
Et reisi aeg ja sihtkoht selgusid napilt kuu enne teekonna algust, ei jõudnud enamik osalistest eksamiteks õppimise ning vaktsiinide ja reisidokumentide muretsemise kõrvalt Rwanda kohta eriti infot otsida. Meile oli räägitud vaid seda, et aprilli lõpul on Rwandas genotsiidi ohvrite mälestamise periood ja sel ajal ei tohi seal kanda ihu paljastavaid rõivaid. Nii pakkisimegi kohvritesse pikkade varrukatega särgid, pikad püksid, mütsid, suures koguses sääsetõrjevahendit ja kange päikesekaitsekreemi. Ei olnud just palju neid, kes vaevusid järele kontrollima, keda see Rwanda õieti leinab. Meid ootas viiepäevane puhkus keset kooliaega ja muu meid suurt ei huvitanud. Näiline paradiis Kaheksatunnise lennureisi jooksul nägime ära kõrged Alpid, hiiglasliku Sahara ja võimsa Niiluse. Kui kella seitsme paiku õhtul lõpuks Rwanda pealinna Kigalisse jõudsime, oli väljas kottpime ja sadas tihedalt. Olime sattunud 27-kraadisest Brüsseli päikesepaistest jahedasse Aafrika öösse. Kigali laiub mitmel künkal, nii et linna ühest otsast teise jõudmiseks tuleb sõita mitu korda mäest üles ja alla, keerata ümber ühe, siis jälle ümber teise künka. Eurooplasele harjumatult lokkab kõikjal rohelus. Seal kõrguvad puudena taimed, mida eestlased palehigis potis kasvatada üritavad. Loodetud gorillade ja elevantide asemel pidime aga leppima kitsede, lehmade ja kolme vilksamisi nähtud koeraga. Traagiline ajalugu Rwanda inimesed, kes alles toibuvad 1994. aastal korda saadetud genotsiidist, elavad vaesuses. Nende kodud on muldpõranda ja viletsa katusega, puukarkassidele ehitatud savihütid. Sellest hoolimata nad ei nurise. Nad on rõõmsad ja külalislahked ning tervitavad igaüht sooja naeratusega. Esmapilgul ei oskaks arvatagi, et paljud tänava ääres mängivad lapsed on orvud, kelle vanemad ning õed ja vennad jõhkralt hukati. 1994. aastal tappis tutsidest koosnev Rwanda valitsus saja päevaga ligi miljon hutu hõimust pärinevat inimest. Mõrvarid olid teiste seas mehed, kes eelmisel õhtul olid tapetud perega ühes lauas söönud. Olin sedasama juttu küll ka varem internetist lugenud, kuid alles Gisozi mälestuskeskuses jõudis sündmuse traagilisus mulle tõeliselt pärale. Mälestuskeskuses näidati meile massihaudu, filme genotsiidis pere kaotanud inimeste meenutustest, hukkunute rõivaid ja luid. Kõik see oli kohutav. Nähtust kõige jubedamad olid aga ruumid, mille seintel rippusid tapetud laste pildid. Piltide kõrval oli enamasti tekst sellest, mis neile lastele meeldis, mida nad tegid ning kui vanalt ja kuidas nad surid. Näiteks kuidas kaheaastane laps, kellele meeldis vennaga palli mängida, lömastati vastu seina ning tema viieaastane õde raiuti matšeetega tükkideks. «Nkundabana» Rwandalased üritavad aastatetagusest tragöödiast üle olla. Nad püüavad eluga edasi minna, toetades lapsi, kes genotsiidi tagajärjel pere kaotasid. Euroopa Liidu abiga on seal alustatud projekti «Nkundabana», mis tõlkes tähendab «Me armastame lapsi». Sellest projektist kuulnud, arvasin ma, et tegemist on lastekodude süsteemiga, kuid nii see pole. Orvuks jäänud lapsed, kellest paljud peavad hoolt kandma oma nooremate õdede-vendade eest, valivad oma suva järgi mõne inimese, kes neile millegi poolest sümpaatne või eeskujuks on. Too ei võta lapsi oma koju ega kasvata üles, vaid õpetab neid iseseisvalt toime tulema, näiteks üheaegselt koolis ja tööl käima ning majapidamist juhtima. Tähelepanuväärne on see, et sageli on ühel inimesel juhendatavaid peresid rohkem kui kaks. Mitte kiiresti, vaid paljudele Eestlastele loomulikuna tunduvad asjad, nagu perearstikeskus, ei ole Rwandas sugugi iseenesestmõistetavad. Seal jagavad ühte arstipunkti mitukümmend tuhat inimest, kes sageli peavad visiidile minekuks reisima pikki tunde. Kraave ja jõgesid ei ahendata Rwandas nagu meil buldooseriga, vaid käsitsi, et tagada töö ja sissetulek võimalikult paljudele inimestele. Nii toidab ühe jõe madalamaks muutmine Kigalis juba pikka aega ära tuhanded inimesed, selle asemel et pakkuda nädalaks tööd paarile buldooserijuhile. Rwandas puudub Euroopale nii omane mentaliteet teha kõik valmis võimalikult kiiresti, tuues suurt tulu üksikutele. Seal tegutsetakse hoopis selle nimel, et aidata võimalikult paljusid, ükskõik kui kaua see ka aega ei võtaks. Aafrikast naastes arutasime reisil osalenud noortega, kas ja kuidas see kogemus meid mõjutas. Selgus, et rwandalaste elu oma silmaga nägemine muutis meist nii mõnegi väärtushinnanguid. Enamik meist leidis, et eurooplased ei tohiks oma elu üle ikka üldse kurta.
> Loe edasi |
