Manuel Anaya ei teadnud Eestist suurt midagi ajani, kui Kolumbiasse sattus AIESECi praktikandina Eesti tüdruk, kes rääkis oma kodumaa kultuurist ja ühiskonnast. Rääkis nii huvitavalt, et mõni aasta hiljem kandideeris noormees AIESECi praktikavahetusprogrammi kaudu siia tööle. Nüüd on ta programmeerijana ametis Tartu tarkvaraarendusfirmas Codewiser OÜ ja teab täpselt, et stereotüüpne arvamus eestlastest kui külmadest, kinnistest ja vaoshoitud inimestest ei vasta tõele.Sihtriigi juures oli oluline see, et Eestil on hea maine tarkvara- ja veebiarenduses – Manuelil on Kolumbia ülikoolist arvutiteaduse inseneri bakalaureusekraad. Uudishimu suur Oma töökohaga on ta väga rahul – töökeskkond on mugav, töötajatest hoolitakse ja tööülesanded on heaks väljakutseks. «See kõik on väga motiveeriv,» märkis Manuel. See, et töökaaslased temast erinevat keelt räägivad, pole noormehe sõnul probleemiks, sest eestlased oskavat inglise keelt väga hästi. Ise ta eesti keelt ei räägi, välja arvatud mõned viisakusväljendid, ilma milleta läbi ei saa – «suur aitäh» ja «sina oled vapustavalt ilus». Manueli arvates on Tartu inimesed erinevate kultuuride suhtes väga uudishimulikud. Tüdrukud pidavat siiski olema paremad suhtlejad kui noormehed, viimastega jutule saamine võtab natuke rohkem aega. Ööklubides kurdavad tüdrukud Kolumbia noormehele, et Eesti mehed ei tantsi, vaid lihtsalt seisavad tantsupõrandal. Et tüdrukud ise vägagi tantsida armastavad, ei ole Manuelil tantsupartneritest puudust ja Kolumbias ülipopulaarset salsat tantsib noormees ööklubis sama vabalt kui trennis. Palju plaane Tööst vabal ajal ongi Manueli suurimaks kireks salsa, ka meeldib talle väga kinos käia ja uute inimestega kohtuda. «Linn on küll väike, aga uusi inimesi leiab siit kogu aeg ja kohalikud on väga sõbralikud,» rääkis ta. Peoõhtu lõpeb reeglina Zavoodis, aga kell kaheksa hommikul on Manuel taas tööl. Et eestlased on latiinokultuurist väga huvitatud, plaanib Manuel hakata Tartus andma hispaania keele tunde. See saab olema dünaamiline kursus, mis ei keskendu puhtalt keelele, vaid aitab selle kõrval osa saada muustki – salsast, muusikast ja filmidest. «See saab olema hoopis teistsugune keelekursus,» lubab Manuel. «Ma tahan meie kultuuri näidata.» Eestlased on head salsatantsijad, kinnitab Manuel ja lisab, et ega see olegi keeruline – kogu saladus on selles, et tuleb lihtsalt ära unustada kõik seni õpitud tantsud. Manueli silmad pilluvad sädemeid ja temast kiirgab nii palju positiivsust, et tema kõrval on tõesti raske tuimaks jääda. «Olen väga õnnelik, et saan töötada selles toredas linnas,» õhkab ta. Ainult külm kippuvat natuke liiga tegema, ehkki umbes kakskümmend särki on korraga selga topitud. Ka seda, kuidas pakane näpistab nii, et ühel hetkel ei tunne sa enam oma nina ja kõrvu, koges Manuel Eestis esimest korda elus. |
