Tähtsat osa linna arengus on etendanud Põhja-Aafrikast sissetunginud moslemid. «Portugali aeg» algab aastaga 1147, mil maa esimene kuningas Alfonso tõrjus moslemid maalt välja. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | To L.P
Nõustun täielikult.
Tundub, et autor pole ise Lissabonis käinud. Vastasel korral poleks sellist ju...
L.P.
Mõttetu Lonely Planetist maha kirjutatud jutt!!!!!!
|
|
Võimu kantsid 1499. aastal jõudis Indiast avastusretkelt tagasi kuulus meresõitja Vasco da Gama ja algas linna kuldne ajastu, mis kestis peaaegu kogu 16. sajandi, mil Lissaboni kutsuti hellitavalt ookeanide pärliks. See oli aeg, mil Portugal kontrollis tegevust kogu India ookeanil ja Lissabon oli tõeline rahvaste paabel. Lissaboni süda on Sao Jorge kindlus ja Sé katedraal. Kui maa oli araablastest puhas, rajas riigi esimene kuningas Alfonso Henriques kõrgendikule oma residentsi. Praegugi vaatab kindluseõuelt vastu selle rajaja pronkskuju. Valitsejatele pakkus Sao Jorge kindlus pelgupaika järgneva 400 aasta jooksul. Praegu on kindlusemüüride vahel restoran ja kohvik. Omaette elamus ja kultuurišokk on kindluse ümber olevad kitsad tänavad. Majade seintelt on värv paiguti maha koorunud, siin-seal on pool akent või ust vineeriga kinni löödud, kõikjalt ripuvad alla elektrijuhtmed, kusagilt ilmub välja suhtlemisaldis kass või alandliku olemisega koerake, prahihunniku kõrvale on hoolikalt asetatud lillepotid, viltukiskunud rõdudelt ripub alla seal kuivav pesu. Klooster pipraraha eest Talveõhtuses hämaruses on põnev valgustatud akendest sisse piiluda, kuid polegi vaja kaugele kiigata: köögiuks avaneb otse tänavale. Lõpetan oma vanalinna tuuri katedraalis: kirikliku võimu kants rajati kolm aastat pärast kindlust endise araablaste mošee müüridele. Maavärinas kannatada saanud ja hiljem taastatud Sé katedraali fassaad ja kaks massiivset kellatorni on säilitanud raskepärased romaani vormid, kuid ülejäänu on arhitektuuristiilide segu. Kohe ümber nurga asub Lissaboni ajaloos teine oluline tähis – linna pühaku Püha Antoniuse kirik. Jõudnud mööda kitsast treppi alla kirikukrüpti, leian eest Antoniuse sünnikoha, 800 aastat hiljem põlvitas seal paavst Johannes Paulus II... Lissaboni uhkus on võimas Püha Jeronimose klooster, mida kuningas Manuel I hakkas ehitama 16. sajandi algul. Hiiglasuur hilisgooti stiilis hoone on püstitatud kuninga isikliku ja n-ö piprarahaga: viis protsenti Aafrika ja Idamaadega saadud kaubandustuludest läks kloostri ehitamiseks. Kloostrikiriku seinte vahele on maetud nii selle rajaja Vasco da Gama kui ka Portugali rahvuspoeet, Vasco da Gama reiside poeesiasse valaja, Luís Vaz de Camões. Linna üheks sümboliks on kloostri naabruses asuv Belémi torn, mille juurest algas enam kui 500 aasta eest julgete meeste tee üle ookeanide. Kuningas Manuel I ajal arenes Portugalis välja nn manueliitlik arhitektuuristiil: Euroopa hilisgootikale lisati palju kuningavõimu ja merendusega seotud sümboleid: kivist voolitud ankrud ja laevad, sõlmed ja köied, mida on näha Belemi torni juures. Torni lõunaosas vaatab merele «Neitsi lapsega» – ju ta andis mereleminejaile viimast õnnistust tundmatule teele kaasa. Lissabon on ka kahhelkivide linn. Kahhelkivi-kultuuri, mis on säilinud siiani, tõid endaga kaasa moslemid. Linnas käies kohtan kahhelkividest kokku pandud pilte kõikjal: metroojaamades, kauplustes, restoranides, kohvikutes, ka tänavasilt on sageli kahlitest kokku pandud väike kunstiteos, pargipingist või purskkaevust rääkimata. Vanalinnast paar bussipeatust eemal, Madre de Deusis, endises nunnakloostris, asub koguni kahhelkivide muuseum, mille uhkuseks on hiigelsuur panoraam, mis kujutab linna enne saatuslikku maavärinat. Kohati tekib Lissabonis tunne, nagu oleks aeg peatunud. Pisike pood kõrvaltänaval püüab sageli müüa kõike – elektritarvetest niidi-nõelani. Pakutavatel kaupadel on korralikult käsitsikirjutatud sildid juures, sageli katab kõike tolmukord ning arvepidamine käib paberi ja pliiatsiga. Kuid aeg pole siiski lootusetult seiskunud: suured modernsed kaubanduskeskused on ka Lissabonis. Meepirukas ja portvein Hommikukohvi kohti on linnas küllaga, jääb mulje, et kodus hommikul keegi ei joo-söö. Kui mõni kohvik tundub sümpaatsem kui teised, siis tuleb sinna kohe sisse astuda, sest pärast sama kohta uuesti leida tundub võimatu. Kohvi kõrvale on kõikjal suures valikus küpsetisi, minu lemmikuks kujunes peale sarvesaia juustu-singipirukas, kuid keele tahtsid alla viia ka Portugalile omased väikesed kaneeliga maitsestatud juustukoogid ning piklikud rukkijahu ja mee pirukad. Kuigi Portugal kasvatab ise teed, on selle valik nigelavõitu. See-eest kohvisortiment on lai ja espressoga ei saa alt minna – see on alati hea ja kange. Kuid käik Lissaboni poleks täiuslik ilma portveinita, on ju Portugal viimase kodumaa. 17. sajandil lisasid Inglise kaupmehed Põhja-Portugalis Douro piirkonnas valmistatud veinile brändit, vältimaks veini ülehapnemist transportimisel, ja nii saadigi portvein. Peagi leiti, et too kangem ja magusam vein on maitsvam ning eri veinide ja brändide kokkusobitamisest sai omaette tegevus, mis areneb ja täieneb siiani.
> Loe edasi |
