|
Pärnu Postimees avaldas anonüümseks jääda soovinud Pärnu tüdruku loo.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | just,
oleks ju lihtsalt võinud lapsed omapäi jätta (ja ta poleks siin täielises vabariigis sugugi ainuke o...
tea jah.
ema muidugist tõhk mis tõhk, aga hoidja ikkagi vaatas lastele, nii et kõige tõhum ei ole.
|
|
“Meid oli kaks Pärnu tüdrukut, mina ja Kerli (nimi samuti muudetud - G. N.).
Kuna kooli, kuhu Tallinnas minna tahtsime, sisse ei saanud, otsisime endale
tööd. Kerlil õnnestus kohe: ta võeti müüjaks loodustoodete poodi. Kerlil oli
seegi pluss, et Soomes töötavad sugulased lubasid oma korteris elada.
Üüri ei võetud, tasuks pidi Kerli valvama, et korteris oleks sugulaste
tagasitulekuni tipp-topp. Ka mina sain Kerli juures ööbida.
Lugesin
endiselt tööpakkumiskuulutusi, kui Kerli sai juba oma esimese palga. Ühel päeval
hakkas silma, et otsiti lapsehoidjat ning pakuti tubagi ööbimiseks. Helistasin
kohe, sain aadressi ja kokkusaamisaja.
Kümme tuhat kuus
Korter, kuhu sisenesin, oli luks mis luks. Esmalt tuli piidlema kaks
paari uudishimulikke lapsesilmi. Needsamad vist hoidjat vajavadki! Tagatoast
ilmus proua ise. Daam justkui moeajakirja kaanelt Üllatused jätkusid. Prouat ei
heidutanud, et ma polnud lapsehoidjana töötanud. Kui kuulis, et mul on kodus
Pärnus väikevend, sõnas elutargalt: “Siis te teate küll, mis lapsed tähendavad.”
Edasi mainis ta, et söögikraami püüab ise koju tuua, aga kui see ei õnnestu,
jätab raha. Lapsed olevat küllalt suured ja nad võib poodi kaasa võtta. Söök ja
öömaja olevat prii, mulle maksab kümme tuhat kuus puhtalt kätte.
Arvasin
end valesti kuulvat, jalad hakkasid värisema. Kümme tonni, püha jumal! On see
naine miljonär või? Prantsuse lõhnapilves pereproua aimas mu mõtteid: ta
teenivat piisavalt hästi ja mul tulevat lastega üksipäini olla, kuna tema töö
nõudvat, et alati koju ei jõuagi. “Kui sobib, võite juba täna alustada,” märkis
ta ja viis mu tuppa, kus pidin elama hakkama. See oli samuti kena ja maitsekas.
Kui Kerli juurde asjade järele läksin, kukkusin kiljuma. Alles nüüd
jõudis kohale, millise rahahunniku otsa sattusin. Kerligi kuulis sellisest
palgast esimest korda.
Sain kahe lapse emaks
Esimesel töönädalal käis proua kolmel õhtul kodus. Ta oli minuga rahul,
sest meeldisin lastele. Võtsin appi kõik oma kogemused väikevennaga. Käisime
kinos, tsirkuses, lõbustuspargis. Eriti meeldis tüdrukutele, kui õhtul unejuttu
lugesin.
Järgmisel nädalal oli proual vähem aega, ta viibis kodus vaid
ühe õhtu. Küsisin, kas tohin sõbranna külla kutsuda. Lubas.
Ühel õhtul
helises telefon, meeshääl küsis perenaist. Teda polnud. “Kus kurat see lits siis
aeleb?” käratati. Et telefon kostis läbi ja lapsed olid minu juures, hakkas
piinlik. Tüdrukud kukkusid kilkama: “Issi, issi!” ja haarasid toru minu käest.
Sain lastelt teada, et isa ja ema ei ela koos. Isa olevat üldse kusagil
Hispaanias või Hollandis. Proua kehitas õlgu, kui helistamisest kuulis, ja
lausus: “Las lapsed räägivad temaga, kui tahavad.” Õhtul läks proua taas välja
ja lapsed küsisid minult: “Kas sina oled ka lits?” Kujutage ette, need kaks
väikest tüdrukut!
Siis jäi üks neist haigeks. Helistasin emale. Ema
palus helistada arstile, kuna ta ei saavat koju tulla – liiga palju tööd. Arst
käis, aga tüdrukul püsis öö läbi kõrge palavik. Hüüdis emmet ja issit.
Püüdsin emale helistada, et laps võiks telefoniski ta häält kuulda, aga
mobiil oli välja lülitatud. Isa telefoninumbrit mul ei olnud. Siis helistasin
uuesti arstile, et olen mures. Too käskis korralikult rohtu anda ja kui midagi
hullemat ei ole, rahulikuks jääda. Ema ei tulnud koju järgmisel ega ülejärgmisel
päevalgi. Siis jäi haigeks teine tüdruk. Helistasin taas emale ja sain
vastuseks: “Aga teil on juba põetamise kogemus olemas, kõik läks ju hästi. Kaupa
tehes ma mainisin, et töö tõttu ei saa alati koju tulla.”
Polnud midagi
teha. Põetasin terveks ka teise lapse. Sain küll korralikku palka, aga süda
hakkas valutama: midagi on peres mäda. Kerli arutles, kui mulle appi tuli: “Sa
oled täitsa ema eest. Sul pole ühtegi vaba õhtut veel olnud, tantsimagi pole sa
saanud. Sellise töö eest polegi kümme tonni palju. Korjad sukasäärde, mis muud.”
Ulaelu ja võõrad mehed
Et oma ellu natuke
vaheldust tuua, küsisin proualt luba lastega Kerli pool olla ja isegi ööbida.
Talle näis mõte meeldivat. Ütles vaid: “Aga öelge mulle, millal te ära olete.”
Ükskord hakkasid aga lapsed Kerli juurest koju kippuma. Olin ostnud uue
juturaamatu, kuid unustanud koju. Läksime siis.
Sisenenud, jäin
ehmatusest seisma. Külalistetuba oli täistuledes, veinipokaalid suupistetega
laual ja proua istus ühe meesterahva süles. Lapsed klammerdusid minu külge.
Proua vihjas pehmel keelel: “Mis häda teid koju ajas, pidite ju ära olema?”
Tirisin lapsed nende magamistuppa ja hakkasin unejuttu lugema. Väiksem tüdruk
kippus alla ema juurde ja tihkus nutta. Silitasin ta pead: “Kullake, emal on
külaline.”
Tuli tahtmine uurida, kes see naine tegelikult on. Sellest,
et ta töötab suures firmas hea koha peal, jäi väheks. Kerli lubas oma tutvused
appi võtta - kellegi tuttav olevat prouaga ühes firmas tööl.
Siis
selgus: firmas pole mingeid ületunnitöid. Naisel olla veres pidusid panna ja
võõraste meestega ringi lasta. Tavaliselt läheb ta nendega hotelli. Laste isa ei
olevat parem olnud – raha palju, meri põlvini. Üks naine tuli, teine läks. Nüüd
elavat välismaal.
Otsustasin: kui aasta saab täis, ma enam hoidjaks ei jää. Prouale ütlen, et
lähen õppima. Võib-olla saangi kooli sisse. Aga neist lastest on mul väga
kahju.“
|
