Reis

Heleri Saarik, London

Järgmise nädala teisipäeval halloween’i tähistades võiks eeskuju võtta noortelt londonlastelt, kellele see õhtu ja öö on täis vahvaid pidusid ja kostüümirallit.

Tõtt-öelda pole halloween mulle kunagi meeldinud ning sestap pole ma kõrvitsapüha tähistamisest just eriti vaimustuses. Lootes, et kostüümi puudumine päästab mind ülinõmedana tunduvast üritusest, püüan sellest alati kõrvale hiilida.

Londonis see niisama lihtsalt läbi ei lähe. Daniel, elupõline Londoni poiss ja minu väga hea sõber, ei näinud kostüümi puudumises mullu ületamatut takistust, väites, et selle otsimine ongi osa halloween’i traditsioonist. Londonis tehakse seda koos sõprade ja mõne pudeli tujutõstjaga Camdeni linnaosas.

Legendaarsed Camdeni turud peaks nii mõnegi Eesti noore suu muigvele võtma, sest need on teada-tuntud kohad, kust leiab mida tahes ja kohtab täiesti sürreaalseid kaubitsejaid. Kuigi turud ise lõpetavad juba kuue paiku õhtupoolikul, on Camdeni ümbrus täis väikesi hullumeelsete kaupadega poekesi, mis töötavad sel peoõhtul tavalisemast kauem. Ning loomulikult pühenduvad tavapärasest rohkem halloween’i temaatikale.

Rahvas tänaval ja poodides tundub sel päeval olevat tõelises peomeeleolus. Igal pool saab tingida ja kõike selga proovida ning kostüümides lollitamine kaubalettide vahel ei pahanda ühtegi müüjat. Lisaks saime tol õhtul lugematul hulgal kutseid eri pidudele ja olengutele.

Camden kui vabameelsete noorte ja punkarite linnaosa, vastava kontingendi ja alternatiivklubidega, on ka argipäeval koht, kus võib kohata inimesi, kellele lihtsalt peab järele vaatama. Heas mõttes. Nii ei olegi ausalt öeldes võimalik eristada, kes noortest on sarnaselt meiega tulnud õhtuks kostüüme valima ja kes oma igapäevast garderoobi täiendama.

Lisaks muusika- ja (tarbe)kunstipoodidele leidub Camdenis rõiva- ja aksessuaarikauplusi igasugusele – tõepoolest i-ga-su-gu-se-le! – maitsele, kust võib leida nii funktsionaalset kui ka vähem funktsionaalset träni. Alati leidub ka kraami, mida esmapilgul leida ei loodaks, ja kraami, mida seal üldse olla ei tohiks. Aga kõik teavad, et on küll.

Kõige kihvtimad on siin aga «ei-ole-olemas-poed», kuhu ma ise polekski vist osanud sattuda. Tänu kohalikele sõpradele leidsime need aga üles. Ja on need siis üldse poed või hoopis performance’i-paigad, kus Camdeni melus elavad kunstiinimesed enda ja teiste aega sisustavad? Või alternatiivklubid iseloomuliku muusika ja aroomidega, kus vahel ka midagi müüakse?

Igal juhul kohtab siin vägagi ebatavalisi tegelasi – eriti halloween’i-õhtul, mille erakordne melu jääb kauaks meelde. Nii et kui Londonisse satute, hoidke silmad lahti! Kunagi ei tea, kes võib vastu tulla ning kuhu nii sattuda võib? ;) Eriti 31. oktoobri ööl.