| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Romuuh
Kahju, et Pikker enam ei ilmu. Igati ilus-naljakas lugu Pikkeri jaoks.
Või on naljanurga lugu eksi...
Chäki Chän
Pildiallkiri : esimene maastur Chevrolelt-aga kuidas neid nimetada, mida kümneid aastaid juba tehaks...
|
|
Pisikesed mustades ülikondades hiina mehed, kes vedisid endi järel hiigelsuuri ratastel kotte – umbes selliseid, millega Ulla-Maija ja Pertti Tallinnast õlut ostmas käivad, ainult et natuke koledamaid –, traavisid mööda hiigelsuurt näitusemaja ringi ja mõõtsid autosid. Nende taskutes punnitasid mõõdulindid ja kuubede rinnataskuist ei turritanud mitte nelgiõied, vaid nihkkaliibrid. Nad mõõtsid uste pikkust ja poritiibade kõrgust, kribisid midagi hiigelsuurtesse kaustikutesse kirjutada ja läksid vahepeal omavahel vaidlema, meenutades siis üles-alla hüpeldes, kätega vehkides ja erutunult säutsudes suvekohviku laua all saiatüki pärast madistavaid varblasi. Leppisid siis aga jälle ning haarasid kui üks mees nihkkaliibrid ning mõõtsid ära, kui paksust plekist on ühe auto kapott või kui jäme teise rooliratas. Uurisid peensusteni Mulle näis, et üks hämmastavalt kuubikujulise kehaehitusega mees koguni kraapis viietollise naelaga ühe auto värvkatet, et selle paksust välja selgitada, ning teine, peenema nuudli jämedune mees, nokkis juhiistme seest välja kogu porolooni, et selle kogust täpsemalt hinnata. Nii et ausalt öeldes ei saa ma sakslastest aru. Öeldakse ju, et kaheksakümnendatel tulid Euroopa autoturule jaapanlased ja sakslased naersid, üheksakümnendatel tulid korealased ja sakslased naersid, aga nüüd tulevad hiinlased ja sakslased enam ei naera. Need sakslased on ise ka ikka parajad veidrikud; vähemalt minu meelest on hiinlased palju naljakamad kui korealased, ja nende autod ka. Näiteks korealaste tehtud Chevrolet Captiva juures ei aja miski isegi muigama, naermisest rääkimata. Kui ehk välja arvata rooliratas, mis sobiks suuruse poolest traktorile. Nii suure läbimõõduga rooli polnud isegi Žigulidel ega Moskvitšidel, millel oli suurt rooli hädapärast vaja. Polnud nendel autodel ju roolivõimendit, ning suurt rooli on kergem keerata. Aga muidu on Captiva auto nagu iga teinegi. Välimuse poolest ehk mitte karbi kirkaim kriit ja ega tehnilisedki lahendused revolutsioonilised ole, aga see-eest on need järeleproovitud ja töökindlad – mis ongi iga autotootja jaoks peale Mercedes-Benzi ilmselt olulisem kui kõikvõimalike imeliste uuendustega silmapaistmine. Miski Captiva välimuse juures paneb arvama, et võib-olla töötab Chevrolet’s ka paar hiinlast. Üldpilt on silmale küll meeldiv vaadata, aga paljud detailid tunduvad kusagilt mujalt tuttavad. Külgvaates Captiva toob silme ette Audi maasturi Q7, õhuvõtuavad esitiibadel meenutavad Range Rover Sporti – loetelu võiks jätkata. Ja see ei oleks puuduste loetlemine, sest nagu öeldud, on üldpilt oma tagasihoidlikul moel üsna kena. Kui ehk välja arvata iluvõrel uhkeldav kuldne Chevrolet’ embleem, mis peab ilmselt meenutama Koreas sündinud auto Ameerika-sugulasi ja saab oma ülesandega ehk liigagi hästi hakkama. Sama hästi on õnnestunud ka sisekujundus ja -viimistlus. Ei mingit sooblinahka ega balsapuud, aga ega kasutatud materjalid palju viletsamad ka ole, plast vetrub sõrme all päris tublisti ja istmekatted on korralikust kangast, mitte vanadest kilekottidest kedratud imelisest materjalist, millest tehakse kosmoselaevu ja Andrus Veerpalu võistlusriideid. Eeskujulik sisekujundus Sisekujundus on Captivas lausa eeskujulik – nii selget, ülevaatlikku, meeldivalt lihtsat ja käepärast disaini kohtab harva. Tõsi küll, keskkonsooli ülemisse otsa mahutatud tillukese kaanega laeka otstarve jääb küll selgusetuks (laegas võinuks olla ehk madalamal ja raadiopaneel kõrgemal) ning istmete vahele pandud laekaga käetugi ei lukustu, vaid loksub kogu aeg edasi-tagasi, aga need on ka ainsad meelde jäänud miinused. Ah jaa, siiski üks asi veel. Ja see, ma kardan, on tõsine asi. Loodetavasti loevad seda lugu ka Chevrolet’ inimesed ja korraldavad kohe pärast lugemist kriisikoosoleku. Sest midagi peab ju ette võtma, kui autoraadio ei suuda meelde jätta Kuku raadio sagedust ja ütleb pärast iga käivitamist «Please seek» ehk «palun otsi». Miks? Või on Kukul Koreas nii vähe kuulajaid, et sellistele pisiasjadele ei pöörata tähelepanu? Teine asi, mida võiks juba kokku kutsutud koosolekul arutada, on bensiinimootoritest loobumine. Nii 2,4- kui ka 3,2-liitrise töömahuga bensiinimootorite võimsusnäitajad on paberil küll igati kobedad, aga millegipärast jääb sõites tunne, et pooled hobused on kuhugi jalutama läinud. Gaasipedaali põhja vajutades paneb kapoti alt kostev kreissaagi meenutav undamine küll kõrvust vere pritsima, aga auto oluliselt kiiremini ei liigu. Diiselmootor, eriti koos automaatkäigukastiga, sobib Captivale palju paremini. Captiva sõiduomadusi ei saa just sportlikeks nimetada, pigem sobib see auto tasakaalukale ja rahulikule juhile, kes lepib ka natuke «laisa» autoga. Ja et seitsmekohaline Captiva on ilmselgelt mõeldud pereautoks, on taltsas loomus igati paslik.
Postimehe proovisõit: Chevrolet Captiva
> Loe edasi |
