Toit

Söögikohas Cafe Akbana, mille omanikud on elukaaslased Ann Tiedemann ja türklane Haci Akbana, saab türgipärases miljöös maitsta roogasid, mis pakuvad meeldivat vaheldust keedukartulile ja sealihale.

Pärnakatele veel vähe tuntud Cafe Akbana on alles austajaid kogumas. Suur-Sepa tänav Vana turu kõrval ei ole ehk parim paik nii omanäolisele kohvikule-restoranile, jäädes teiste kesklinna söögikohtade varju,  kirjutab Pärnu Postimees.

VIIMASED KOMMENTAARID Külastaja Väga hea koht.  Meeldivalt väike ja  vaikne. Hubane.  Tenundus ja toit  suurepärased.  Kindlasti külastan... Multiversum Hea koht, nagu ka  Tallinna oma. Paraku  on Pärnu oma vähe  avatud, vist ainult kl  21-ni.  Nädavahetusel... Teised kommentaarid

Kuid inimesed, kes otsivad just Türgi köögi hõrgutisi, avastavad koha ja ütlevad, et paik pole sugugi raskesti leitav.

Suur-Sepa 13 on kodune puumaja, mis annab esimesest hetkest õdusa tunde. Ruumi sisekujundus jätab tõepoolest türgiliku mulje: punasekirjud vaibad nii põrandal, toolidel kui baariletil, õhulised kardinad laes ja laudade vahel, akende ees, kliente ootavad värvide ja mustritega kaunistatud vesipiibud.

Kui sisenen, on külastajaid ainult ühes lauas. Kenad neiud baarileti tagant küsivad viisakalt, kas soovin teed – see on maja poolt. Olen nõus.

Kui istun laua taha menüüd uurima, toob ettekandja türgipärases teetassis Türgi tee. Siiski valin uue laua, sest hele lina on natuke liiga määrdunud. Uues lauas on laudlinas sigareti põletusauke, kuid ma ei taha tassiga rohkem rännata. Jään teed nautima. Maitseb mõru ja hea.

Palju lugemist menüüst

Süvenen menüüsse, mille väljanägemisega pole liialt vaeva nähtud: tavaliste mustade kaante vahel kilede sees valged lehed. Kuid haarab sisuline pool, sest huvitavat lugemist peale toitude on küllaga. Eraldi leheküljed on pühendatud sellele, et tutvustada lugejale nii riiki kui kohvi- ja teejoomise traditsioone. Viimane lehekülg pajatab Nazar Bonjukist, mis on üks huvitav Türgi legend sellest, kuidas vältida kurja silma. Seda usutakse tänapäevalgi.

Menüüs on toitude nimed türgikeelsed, aga seletused nii eesti, inglise kui vene keeles. Pakutakse erinevas hinnas snäkke, salateid, suppe, vrappe, pastasid, munaroogasid, praade, magustoite.

Valin menüüst söögid, mis tunduvad lihtsalt kõige türgilikumad. Eelroaks võtan Akbana ceresi, mis kujutab endast taldrikutäit snäkke (75 krooni). Seal leidub sigara böregi’t, dolma’t, feta juustu, tomateid, kurke, oliive. Põhiroaks võtan biber dolma (95 krooni) – bulguri ja lambalihaga täidetud paprika, salati ja kastme.

Dolma-road on Türgis ühed armastatumad. Dolma tähendab tõlkes «täidetud». Türgi kokad panevad täidet meeleldi kapsa- ja viinamarjalehtedesse, tomatitesse, paprikatesse ja muusse, mis kokale huvitav ja põnev tundub. Minu eelroa on peakokk ise välja mõelnud, nagu ütleb nimigi – Akbana ceres.

Ettekandja teab rääkida, et Tallinnas on sama nimega restoran nagu siingi ja peremees töötab ise seal, mõtleb uusi sööke välja. Söögikoha asutas ta Tallinna seepärast, et ei leidnud ühtki meeldivat kohta, kus einestada, järelikult tuli see ise teha.

Usk ei luba Akbanal sealiha süüa, seda ei pakuta ka tema restoranis, sest Türgis on siga must ja rumal loom. Et Türgi köök on segu Kesk-Aasia ja Vahemere maade toitudest, leidub salateid, nisu, riisi, jahutoite, mereande ja loomulikult lambaliha, mida pakutakse lisanditega.

Kiire ja sõbralik teenindus

Ettekandja on väga kena ja sõbralik. Selleks ajaks, kui ta minuga tegelema hakkab, on ülejäänud neli külastajat juba lahkunud ja ta saab end minu soovidele pühendada.

Ainus, mis kahandab türgilikkust, on ettekandjate rõivastus. Muidugi on igapäevaste teksade ja T-särgiga lihtne ja hea, kuid oleks tore, kui tütarlapsed kannaksid midagi türgilikku.

Kui ootan eelrooga, saan kuulata meeldivat türgi muusikat. Õnneks ei tule kaua oodata, kümne minutiga on toit kohal. Salati ja muude hõrgutistega kaetud suur taldrik näeb kena välja. Türgi köögis pannakse rõhku serveerimisele, taldrikud on külluslikult kaetud. Viinamarjaleherullid riisitäidisega keeratud juustuviilu sisse on külmad ja võrratud. Sigara böregi – erilised õhukesed piklikud taignasnäkid – on soe ja krõbe suutäis. Feta juust, oliivid, kurgid, tomatid ja salat maitsevad oma tavapärases headuses ja moodustavad ülejäänuga meeldiva koosluse, mis osutub suurepäraseks maitseelamuseks.

Kui Akbana ceres söödud, tuleb kümne minuti pärast põhiroog. Kaks täidetud hiiglaslikku paprikat näevad natukene hirmuäratavad välja pärast mõnusat kõhutäit snäkke. Siiski on mahlakad paprikad ja nende vürtsikas sisu niivõrd head, et lausa sunnivad sööma.

Loomulikult ei saa ma vastu kiusatusele proovida magusat Türgi moodi valmistatud pähklikooki Baklava (55 krooni), mida serveeritakse külmalt ja jäätisega. Kook ei peta minu lootusi ja on kroon suurepärasele söögikorrale.

Ka arvet ei tule kaua oodata. Kenade mustade tšekikaante vahel oli peale arve veel külastajale mälestuseks Cafe Akbana visiitkaart ja väike silmakujuline ehe, mida saab kaela riputada. Nagu legendis oli kirjutatud, kaitseb see kurjade pilkude eest.

Söögikoht täidab oma eesmärki, kõhu saab täis roogadest, mida eestlaste igapäevalaual ei leidu, stiil on ühtne ja eksootiline. Kahtlemata vajab Pärnu sellist restorani, nüüd ootab restoran rohkem külastajaidki.

> Loe edasi