|
Et
rahvuste vahel jäämäge lõhkuda, korraldati õhtuti mitmesuguseid ühiseid
koosviibimisi. Kahe nädala jooksul neli õhtut olid kordamööda iga
osalejamaa korraldada ehk neile anti võimalus tutvustada oma kodumaad
ja kultuuri, kirjutab Virumaa Teataja.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | scazza
ei tea helis, kus kandis sa küll käisid, aga suuremates linnades ei pane küll keegi poodi päeval kin...
tuledest
Kaugtuled lülitatakse sisse alles hämaras ??? Kas meil on nad päeval ka sees või ? Kulla Helis teine...
|
|
Eesti
õhtul pakkusime klassikalisi eesti toite-jooke: kiluvõileivad,
kartuli-tangupuder, Kalevi komme-küpsiseid, tutvustasime Eesti riiki
arvudes, õpetasime eestikeelseid sõnu, esitlesime Power Pointi
vahendusel tuntumaid eestlasi ning mängisime seltskonnamänge. Meie üllatuseks suudeti eestikeelseid sõnu küllaltki hästi välja hääldada. Poola
või türgi keele õppimine meil küll nii libedalt ei läinud. Õhtu lõpuks
oskasid kõik mängida ja laulda eesti laste lemmikringmängu «Kes aias,
kes aias», tantsida jenkat ning näidata pikka nina. Türklased ei tüki peale Nagu
hiljem välja tuli, olid rahvuslikud eelarvamused täiesti olemas.
Näiteks arvasid poolakad, et nad ei meeldi eestlastele. Mingit tõepõhja
sel tegelikult polnud. Ja türklased ei olnudki nii pealetükkivad ja
agressiivsed, kui MSNi või Skype vahendusel võib tunduda.
Religioossetest ja kultuurilistest erinevustest hoolimata oli meil
palju ühiseid jooni. Rääkides rahvustest, ei saagi tegelikult
mingeid märkimisväärseid üldistusi teha, sest iga inimene on erineva
temperamendi ja iseloomuga. Peale kunstimuuseumide külastamise ja
pintsli haaramise tegime ka pisut sporti. Nimelt peeti Frelinghienis
Eesti, Poola, Belgia, Türgi ja Saksa segatiimide vaheline
jalgpallimatš. Nimetatud spordialal ja tegevuspaigal on
ajalooline taust: Esimese maailmasõja päevil toimus jõulude ajal,
kahenädalasel rahuperioodil, samas kohas vastasrinde sõdurite vahel
jalgpallimatš. Nüüd korraldatakse seal igal aastal sümboolne Saksamaa
ja Prantsusmaa tiimide jalgpallikohtumine. Belglaste oluline ajalugu Belgias
võib mõista peaaegu igal sammul, kui oluline on ajalootunnetus belglase
jaoks. Tänavatele ja teede äärde on püstitatud palju mälestusmärke,
memoriaale ja selgitustega tahvleid, kus peal kirjas, kus ja mis
Esimese maailmasõja ajal toimus. Eestis on 1,3 miljonit elanikku
ja meil on oma riigikeel. Belgia on pindalalt Eestist natuke väiksem,
rahvastikku on neil üle kaheksa korra rohkem, ent belgia keelt ei
eksisteeri. Olenevalt piirkonnast räägitakse kas hollandi,
saksa või prantsuse keelt. Kõik need kolm on riigikeeled. Belgias tööd
otsides on oluline osata mitut keelt. Turistina jääb pelgalt bonjour ja
merci ütlemisest väheseks, müüjate inglise keele oskus on väga
ebaühtlase tasemega. Pikemat vestlust enamasti ei arene, sealsetes
koolides õpitakse inglise keelt alles kolmanda võõrkeelena. Kõike tehakse mõnuga Lähtuvalt
sellest, kui head tuttavad ollakse, annavad belglased tervituseks ühele
või mõlemale põsele musi. Kui ka kaks täisealist meest nõnda teineteist
tervitavad, on see täiesti normaalne ja iseenesest mõistetav. Belglaste
kultuuris ja kombestikus on Prantsusmaa mõju märgatav. Belglased
näivad rahulikud ja aeglased, igaüks on oma aja peremees.
Suurlinnadeski on pigem välismaalased kui belglased need, kes kuhugi
kiirustavad. Šopatakse, puhatakse, süüakse - kõike tehakse mõnuga. Mida
suuremasse linna minna, seda rohkem on märgata mitmest rahvusest
inimesi ja sotsiaalset kihistumist. Tänavapildis torkab silma
mustanahaliste ja muslimite suur osakaal ning kesklinnas liikudes võib
teatud tänavatel järjestikku näha kerjavaid vanemaid mehi ja noori
naisi oma paariaastaste lastega. Nii nagu Euroopa Liitu kuuluvad riigid
on omanäolised, on ka ühenduse süda - Belgia - rahvuste ja tavade
Paabel. Tuledeta autod Kui Belgias
omandada autojuhiluba, võib selle dokumendiga julgelt kohalikel teedel
sõita. Naaberriigis Prantsusmaal muutub see aga kehtetuks ning tuleb
kasutada ühissõidukeid või kaaluda võimalust taotleda juhiluba
naaberriigis. Esimest korda Belgias liiklevaid autosid jälgides
tekkis tunne, nagu oleks tänavapildis midagi puudu. Nimelt sõidetakse
päeva ajal päevatuledeta. Kaugtuled lülitatakse sisse alles hämaras. Et
oleme kõikvõimalike piiripunktide ja passikontrollimistega harjunud,
tundus imelik, kui piisas vaid Lys’i jõe ületamisest, ja olimegi
Belgiast Prantsusmaale jõudnud. Ei mingisugust piiripunkti ega isikut
tõendavate dokumentide esitamist. Sama, mis ühest maakonnast teise
sõita - ainult tahvel teepervel teavitab teise riiki jõudmisest. Toit ja hinnad Kui
kellelgi tuleb Belgias keset päeva, näiteks kell üks, soov poodi minna,
on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Peaaegu kõik kauplused on
suletud. Päeval kella 12-14 peetakse siestat, kuigi sealne
suvine temperatuur Eesti omast märgatavalt kõrgem ei ole. Väikelinnades
on neil tundidel tänavad vaiksed, näha võib vaid üksikuid autosid ja
jalakäijaid. Kohalikes supermarketites oli mõni toode natuke
kallim, teine jälle odavamgi kui meil. Kui värske kartuli kilo eest
tuli maksta kaks eurot, siis välismaiste puuviljade hind oli Eesti
hindadega enam-vähem samal tasemel. Mõnevõrra on määrav ka poe asukoht.
Näiteks Belgia päritolu suure šokolaaditahvli hind erines Brüsselis ja
väikelinas Comines’is nelja euro võrra. Elukeskkond ja usk Belgias
nagu Hollandiski on teede ja põldude ääres kuivenduskraavid. Maastik on
enam-vähem tasane, Eesti mõistes mets on harv nähtus. Enamik maast on
kasutusel põldudena, kasvatatakse teravilja, maisi, peeti. Üks
tüüpiline Belgia elumaja näeb välja nõnda: kahekorruseline kivimaja,
katus punakas-pruunidest kividest. Väljaspool maja on akende ees
horisontaalsed tugevamast metallist ribakardinad, mis õhtu saabudes
akendele ette tõmmatakse. Linnades on oma aed väga väike, väljaspool
linna paiknevad majad aga keset põlde. Elamine tundub hästi kodune -
majade ees on värvilised lillepeenrad, mitmesugused ilupõõsad,
rõõmsavärvilised portselankujud. Ruumipuudusel ilutsevad lillekastid
aknalaudadel ja rõdul või koguni katusel. Ametlikult on 95 protsenti
Belgia rahvastikust roomakatoliku usku. Seetõttu torkab silma ka
katoliku kirikute rohkus. Teede ääres on neitsi Maarjale pühendatud
mälestusmärgid. Kõik pühakojad on suured ja võimsad, paljude vitraažide
ja pühakukujudega. Olles kultuuriloo tunnis õpiku vahendusel erinevate
sajandite ja maade arhitektuuri käsitlenud, oli hea võimalus neid
tohutu suuri ehitisi oma silmaga uudistada. Minu seal viibimise
ajal tähistasid belglased ka oma iseseisvuspäeva. Comines’i tänavail
mängis puhkpilliorkester, korraldati üritusi, ööpimeduses säras 20
minutit ilutulestik. Kohale oli toodud mõned tivoli atraktsioonid.
Kõrvaltvaatajale näis, et belglasele tähendab iseseisvuspäev lõbusat
õhtut sõprade seltsis ning põhjust pidutseda. Ent sealne vanem
generatsioon tähistab seda sündmust ilmselt teistmoodi. Kui
kunagi peaks tekkima soov või vajadus mingiks perioodiks Belgiasse
elama minna, läheksin kindlasti. Eelistatult mõnda väikelinna, mille
tänavail jalutades võin end sama hästi ja koduselt tunda kui ...
Rakveres.
|
