See ei ole küll eesmärk, aga tihtipeale tundub see kohe-kohe juhtuvat. Pidev õõtsumine ja merevee dušš kuklas sunnib mind St. Ivi kaptenilt Margus Zahharovilt küsima, mida teha, kui üle parda lendan. «60 protsenti inimestest sureb vette kukkudes kohe infarkti,» nendib Zahharov. Põhjuseks on kartus vee ees. «Hirmu ajel võib inimesel olla elav fantaasia,» sõnas kapten. See vähemus, kes elab vettekukkumise siiski üle, alustavat sedamaid võitlemist alajahtumisega.«Mitte rahmeldada ja võtta ennast looteasendisse. Ning kindlasti kogu aeg endale korrutada, et olen nii kõva vend, et rooman igast merest välja,» annab kapten vihjeid võimalikule merehädalisele. Soome lahes merrekukkuja võimalused ellu jääda on tema sõnul imeväikesed. «Loota võib kiirlaevadele – et nende kaptenid teid juhuslikult binoklitest märkaksid,» ei too kapteni ütlused lohutust. Merel ja maal Purjetamine on raske. Iga möödalaskmine tegevuses saab vastatud meeskonnapoolsete valjude noomitustega. Pole lihtne kuulda 16-aastaselt Lindalt, kapteni tütrelt, et olen koba meremees. Hoolimata kasvavatest egoprobleemidest pean öö saabumiseni vastu. Vihje tulevastele seilajatele – jahil koosneb pool sinu päevast erinevaid nööre kokku kerides ja neile sõlme tehes. Teise poole päevast teed sa neid lahti ja kinnitad laevakere erinevatesse punktidesse. «Kui miski ei meeldi, seila kauem ja püri kapteniks,» paiskab Zahharov tüüri tagant rõõmusõnumeid. Helsingisse jõudes kohtame oma laevastikku – nimelt kuulub St. Iv ühte punti belglaste, sakslaste ja lätlaste jahtidega, kellega on tekkinud väga hea koostöö. «Kutsusin neid (jahte – toim) Eestisse, lõbustasin neid ja tean, et nad vastavad alati samaga,» ei väsi Margus kaasjahte kiitmast. Meie belglastest naabrid ei tea Eestist just palju. Laeva kapten Bert Antwerpenist teadis Eestit tänu Margusele. «Esialgu ei olnud ma palju kuulnud, aga Margus ja tema tütred on minu teadmisi geograafias tohutult laiendanud,» naljatleb Bert. Kõige vähem jutukamale seltskonnale, sakslastele, ei ole Eesti võõras. Jahi kapten Bjaern viibis küll Tallinnas esimest korda elus, kuid Eestit teadis ta juba varem. Võistluse käigus eelnevalt purunenud jahi sõukruvi annab meile järgmisel hommikul võimaluse teha Helsingi kesklinnas peatuse, mille käigus vahetati lõhkine laevatarvik. Peagi jätkunud merereisi ajal nägime korduvalt Soome SAR-paate, mille ainsaks ülesandeks oli hädasolijaid merel aidata. Marguse sõnul võib Eesti vetes säärasest nähtusest ainult unistada – hea kui üldse mõnd piirivalvekaatrit märkad. «Asi on mentaliteedis – soomlased ei hoia mereohutuse pealt kokku ja tulemus on näha.» Laevastiku keskel Neid sõnu tunnistavad sajad erakaatrid, mis meist mööda seilavad. Eestil kui mereriigil on selles suunas veel palju arenguruumi. Kotkasse jõudes tervitab meid purjedemeri. Linna kogu sadamaala on täidetud rohkem kui saja jahiga, mille peal toimub melu, mis kostub igasse linna otsa. Kotkas elab ligi 60 000 inimest ning linna peamine imidž tuleneb nende kaubasadamast, mis on Soomes suuruselt teine. The Tall Ships’ Races 2007 Balticu tähtsusest annavad märku selle osavõtjad. Kotka sadamas on kohal maailma suurimad purjelaevad – kunagised Saksamaa, nüüdsed Venemaa uhkused Sedov ja Krusenstern. Samuti on kohal koopia sajanditetagusest Vene impeeriumi lipulaevast Štandart, millega sõitis tsaar Peeter I. Juhuse tahtel paigutatakse meid õhtuks Poola jahilaevastiku keskmesse, mis õhtu arenedes osutub luupainajaks, seda tänu poolakeelsele karaokele ja räuskamisele. Siiski otsustame peolistest mõned viisakamad pardale kutsuda. Lucas, kes on 22-aastane ja õpib hetkel Cambridge’i Ülikoolis, seilab Tall Ship’ Race’il juba õige mitmendat korda. «Aastate jooksul on siia võistlussarja tulnud palju Poola laevu, mis näitab, et peame end samuti mererahvaks,» kiidab Lucas kaasmaalaste kasvavat merendushuvi. Kotkas on igale jahile määratud oma saatja, kes aitab meeskonnaliikmeid nende muredes nii kuis oskab. Meie saatjaks satub 60-aastane kauaaegne kaubalaevnik Leif, kes enda sõnul on sõitnud 36 korda üle Atlandi ookeani. Vestlus Vene poistega
Püüan terve festivali ajal leida meeleheitlikult kontakte Vene meremeestega. Loomulikult ei otsusta minuga vestelda ükski merekooli kadett Krusensterni ja Sedovi pealt, kuna fraas «iz Estonii» viib meeste näod tõsiseks. Festivali teisel päeval suudan needuse murda ja leian kaks vene noormeest, kes otsustavad minuga võõrkeeli purssida. Kuulates minu väiteid vägivallast, looduskatastroofidest ja sõnavabaduse puudumisest riigis 21-aastane sotsioloogiatudeng Šaša Peterburist ärritub. «Kust sina tead, et sinu ajakirjandus on vaba? Kõik on kallutatud ja ma usun, et uudised meie riigi kohta on valikulised,» lausub ta. Väikese nääkluse lõpetab aga kaunis tütarlaps Murmanskist, kes tirib meid peomelu keskele. Naeratame Šašaga ja otsustame heatahtlikule neiule järgneda. «Naabrid on naabrid, nendega peab läbi saama,» rõõmustab Šaša ja ulatab mulle kutse õhtuks tema jahile.
> Loe edasi |
