Doonoreid on kaks korda vähem kui vaja
27.07.2007 00:01
Norbert Kaareste
Pole lihtne leida päeva, mis ei algaks raadiost kostvate uudistega järjekordsest surmasõidust ja raskelt vigastatud inimestest.
Liiklusõnnetuses
ellujäämine on juba ime, kuid kadalipp pärast seda võib-olla veelgi
raskem. Eesti verekeskustes on pidev puudus kõikide veregruppide verest
ning juba 2004. aastast vähenev doonorite arv ei too murele leevendust.
Postimees
uuris, kuidas vereandmine Põhja-Eesti Verekeskuses käib ja andis ka ise
doonoriverd tulevastele patsientidele. Kes on need patsiendid?
Võimalikud abivajajad
«Sünnitajad, vähihaiged ja liiklusõnnetuses osalenud inimesed,» loetleb verekeskuse doktor Erna Saarniit võimalikke abivajajaid.
Ta
toob näitena esile hiljaaegu toimunud raske sünnituse, kus ema ühes
vastsündinuga vajas kokku kahekümnelt inimeselt võetud verekogust,
jäämaks ellu tõsise sisemise verekaotuse tagajärjel.
«Seni ei ole Eestis keegi doonorvere puudumise tõttu ära surnud. Loodame, et seda ei juhtugi,» sõnab Saarniit.
Registratuurist
antakse uuele doonorile täita ligi 20 küsimusest koosnev ankeet.
Uuritakse reisimisharjumuste, seksuaalharrastuste ja isikliku haigusloo
kohta.
Vereandmine kestab kokku seitse minutit. Selle aja
jooksul voolab veenist välja 450 milliliitrit verd, mille inimese
organism kolme päeva jooksul tagasi toodab.
Viiendat korda verd
andev Eduard Otšarov tuli doonoriks esimest korda ülikooliaastatel.
Pikka aega pausi pidanuna alustas ta väärt kombega uuesti möödunud
aastal, sooviga lihtsalt head teha. «Kutsun ka sõpru doonoriks,»
kinnitab Otšarov.
Rohkem käivad naised
Küsimusele,
milline on üks tavaline veredoonor, ei oska verd võttev õde Marina
Solozenko vastata. «No ütleme, et 28–35-aastane naisterahvas,» arvab
ta. Põhjus, miks just naised rohkem doonoriks käivad, peitub Solozenko
arvates meeste verekartuses.
Saarniidu sõnul on viimastel aastatel siiski märgata veredoonorluse populaarsuse kasvu.
«Meil
käib väga palju noori inimesi ja nad kutsuvad oma sõprugi,» rõõmustab
Saarniit. Fuajees ringi vaadates peab tõdema, et enamik doonoreid ongi
kahekümnendates eluaastates.
Muide, ruumid, kus doonorverd
hoitakse, ei ole üüratud. «Tehnikapark on meil piisavalt suur, puudus
on ikkagi doonoritest,» lükkab Saarniit ümber tekkinud kahtlused
ruumipuudusest.
Hoiukohtade kõrval tahvlil seisab hinnakiri,
palju siin miski asi maksab. «Teie antud 450 milliliitrit läheb
haiglale maksma 711 krooni,» selgitab Saarniit.
Veri on tema
sõnul küll tasuta saadud, kuid sellele lisanduvad vahendite hinnad ja
tööjõukulud. «Mujal Euroopas on vere hind tunduvalt kallim,» nendib ta.
Maksmisest loobuti
Saarniit
mäletab aegu iseseisvuse taastamise järgsest ajast, mil vereloovutuse
eest maksti. «Loobusime 40 krooni maksmisest 1996. aastal, sest
doonoriks olemine peab olema täiesti vabatahtlik,» ütles Saarniit.
Verekeskuse
infojuhi Marina Talisaineni sõnul on Eestis on umbes kaks korda vähem
doonoreid, kui oleks vaja stabiilsete verevarude tagamiseks.
Tema väitel on verekriiside ajal olnud olukordi, kus doonorivere
puuduse tõttu tuli plaanilised operatsioonid edasi lükata. «Usun, et
see on patsientidele ja nende lähedastele üsna hirmutav,» arvab
Talisainen.
Verekeskused valmistavad doonorite verest kolme
põhilist verekomponenti, neid kasutatakse iga päev operatsioonidel,
mida muidu ei saaks suure verekaotuse kartuses sooritada.
Rasked
sünnitused, patsientide ravi verejooksu puhul, raske trauma, aneemia,
leukeemia, vähi- ja maksahaiguste, põletuste ja teiste haiguste ravil.
Talisaineni
sõnul näitab Euroopa riikide statistika, et vereülekannet vajab oma elu
jooksul iga neljas inimene. Ometigi on Eestis veredoonoriks vaid kaks
inimest sajast.
Tallinna Ülikooli tudeng Kaspar Kaup pole kunagi verd andnud. «Pole viitsinud kätte võtta,» põhjendab Kaup oma valikut.
Küsimuse
peale, mis teda verd andma viiks, ei oska Kaup esialgu vastata. «Vahest
personaalne pöördumine või kui keegi väga peale käiks,» nendib ta.
Miks anda verd?
• Iga kord uuritakse antud verd HI-viiruse, B-, C-hepatiidi ja süüfilise suhtes.
• Ühes vereandmisega tehakse doonorile ka tervisekontroll, mõõtes vererõhku, hemoglobiinitaset ja pulssi.
•
Uuringud on näidanud, et doonorid haigestuvad infarkti harvemini kui
mittedoonorid. Piltlikult võib öelda, et doonor annab ära vana vere
ning toodab endale uue ja parema asemele.
|