«Rattasõidus treenitust kiiresti ei saavuta,» kinnitab Veeranna (48), kes tulnud kaheksa korda Eesti meistriks ning võitis 1980. aastate algul viimase Balti velotuuri. Küll aga on tema hinnangul igati võimalik, et kui alustada nüüd korrapäraseid rattatreeninguid, pole näiteks septembri keskel 87 km Tartu rattamaratoni läbimine probleem.Tulitav tagumik Nii nagu algajail ei ole mõtet soetada endale udupeent mitmekümne tuhande kroonist sõiduvahendit, ei maksa neil ka esimestel harjutuskordadel üle pingutada. Algatuseks ei tasu sõita üle tunnikese korraga ja mitte rohkem kui kolm-neli korda nädalas, annab nõu Veeranna. Põhjus, miks asja tuleb mõõdukalt võtta, seisneb selles, et selg ja tagumik tahavad rattasõiduga harjumist. Valusid aitab leevendada sadula õigesse asendisse sättimine. Liiast pole võtta algul treeninguile kaasa mutrivõti, et enesetunde järgi sobivaim sõiduasend välja timmida. Ometi ei ole lootust väikestest valudest ega kangeks jäämisest pääseda. Selle vastu ei aita muu, kui tuleb ratta seljas sõiduasendit aeg-ajalt muuta, õpetab Veeranna. Arvestades, et rattasõit tähendab monotoonset tööd, tuleb kurnava rutiini tõrjumiseks muuta harjutamine emotsionaalselt paeluvaks. Sellele aitab kaasa marsruudi vahetamine või võimetekohaste sõpradega punti löömine. Ent mitte muusika kuulamiseks kõrvaklappide pähe panemine, mille eest on hoiatanud ka Kirsipuu, sest hajutatud tähelepanu tõttu saab liikluse jälgimine häiritud. Selles, et rattasõit sujub pundis õdusamalt, veenavad Tartu SK Velo üha suuremaks paisuvad grupid, kes teisipäeva ja neljapäeva õhtuti Tähtverest ühistreeningule suunduvad. Klubi rajaja Veeranna sõnul on need viimastel aegadel kasvanud nii jõudsalt nagu lumepall. «Järjest rohkem harrastajaid tunneb huvi süsteemse treeningu vastu: kui tihti ja palju treenida ning mida tarvitada taastumiseks,» märgib Veeranna. Kurnav tempo Algajail ei tasu selliste gruppidega siiski liituda, sest tempo käiks üle jõu. Paslik tempo on Veeranna väitel selline, mis lubab kaaslasega juttu ajada. Kui aga jutt takerduma tikub, on aeg tempot alla lasta. Algajail rattaharrastajail tasub meeles pidada, et isegi profid ei hakka järjekordseks hooajaks valmistudes kohe gaasi põhja keerama. Ei, kõigepealt läbivad nad 1500–2000 km rahulikult ehk aeroobses tsoonis. Alles siis hakkavad kiirust lisama. Ühelgi algajal pole põhjust uskuda, et ta on ses suhtes parem kui Kirsipuu-sugune eksproff. Kes seda uskuda tahab, peab olema valmis, et rattasõidu pakutav mõnu on peagi kadunud, manitseb Veeranna. Mis maksab rattavarustus: (minimaalsed hinnad) • Maastikuratas 5500 kr • Maanteeratas 8900 kr • Kiiver 390 kr • Nokamüts 120 kr • Prillid 290 kr • Kindad 250 kr • Polstriga püksid 490 kr • Särk 550 kr • Higisärk 460 kr • Varrukad 290 kr • Sääred 390 kr • Jakk 1350 kr • Kile 460 kr • Rattakingad 1500 kr • Kingakatted 500 kr • Sokid 70 kr • Võistluspedaalid 690 kr • Kompuuter 240 kr • Joogipudel koos hoidjaga 100 kr • Tagavarariistade komplekt 450 kr • Kokku maastikurattaga: 14 090 kr • Kokku maanteerattaga: 17 490 kr Allikas: Priit Kalja, Velospets |
