| «Kas sa päriselt kavatsed ka sinna üles ronida või?» küsib Celander Ehitus OÜ objektijuht Kaido Vanamb Virumaa Teataja ajakirjanikult, kui see teatab oma plaanist ehitusplatsil töötava tornkraana juhtimiskabiini minna. Olles julge noogutuse saatel ulatanud objektijuhile käsitsi kirjutatud ja allkirjastatud avalduse, milles on kinnitus, et kraanasse ronib ta omal vastutusel, saab reporter objektijuhilt kiivri, milleta ehitusplatsil viibida ei tohi. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | uuno
saate omale jäähalli ka sinna. kannatust natuke.
...
Üks korralik veekeskus oleks juba ammu võinud just Rakveres olla.
|
|
Kõrgusi nautivale inimesele tundub 20meetrise kraana otsa ronimine esialgu käkiteona. Esimese poolesaja redelipulga läbimine seda ongi, kuid kuskil poole peal hakkab reipus tasahilju kaduma, kätesse tuleb kerge võbin, jalad muutuvad raskemaks ja pilku allapoole suunates võib tajuda vaate mõningast ujumist. Hetkeks välgub peas isegi imetilluke kahetsus oma julge otsuse pärast, aga alla ei saa ju ka anda ega oma hirmu välja näidata, nii et tuleb edasi ronida, aga nüüd juba veidi ettevaatlikumalt. Lõpuks avaneb pea kohal juhtimiskabiini põrandaluuk. Kabiin ise on väike – kindlasti mitte rohkem kui 2 x 2 meetrit. Akende ülemisi pooli katavad ristsõnalehed, mis on sinna pandud silmi pimestava päikese varjuks. Peaaegu lämmatavalt palavas kabiinis istub aga nooruke vene keelt kõnelev naine. Sipelgapesa Oksana Kossenko on pärast Kohtla-Järve kutsekooli lõpetamist kraanasid juhtinud umbes poolteist aastat, seni kõrgeima, 30meetrise kraanaga töötas ta Tallinnas. Mingit erilist põhjust, miks temast just kraanajuht sai, Kossenko nimetada ei oska. «Lihtsalt läks nii,»ütleb ta tagasihoidlikult. Kossenko käsitseb kahte kangi, mis asetsevad teine teisel pool juhiistet, mängleva kergusega. Need kaks kangi ongi kraanajuhi peamised töövahendid, mille abil saab liikuda paremale-vasakule, üles-alla. Kraana juhtimiskabiinist avaneb hea vaade all ehitusplatsil toimuvale: igas nurgas tegutseb salk mehi, igaüks oma töösse süvenenud. Osa tegelevad betoonseinte tarvis armeerimistöödega, osa hüdroisolatsiooniga, teised kanalisatsiooni väljaehitamisega, betooni valamisega, mõni lõikab, keevitab või haamerdab. Kogu ehitusplats näeb välja nagu kihav sipelgapesa: igaüks ajab ühise eesmärgi nimel oma asja. Kopp löödi maasse juba detsembris, praeguseks on töödega jõutud niikaugele, et maa-alune korrus ehk nullkorrus, nagu töömehed ise seda nimetavad, on peaaegu lõppjärgus, mis tähendab, et kandvad betoonseinad ja -postid on paigas. Nüüd käivad tööd null- ja esimese korruse kallal paralleelselt. «Konstruktsioonid on siin ikka parajalt keerulised,» tunnistab objektijuht Kaido Vanamb. Erinevad tasapinnad ühe korruse lõikes, ümarad vormid, basseinid – need on tema sõnul rohkem aega nõudvad ehitustööde lõigud. Midagi vahvat Ehitusplatsi ääres asuvas puhta ja korraliku väljanägemisega kontoris on kõigi ruumide seinad kaetud suurte skeemide ja joonistega. Võhik loeks neid nagu hiina keelt. Lähemal uurimisel selgub, et tulevane kolmekorruseline hotell-veekeskus on midagi palju uhkemat ja suursugusemat, kui esialgu oleks osanud arvata: mitu erinevat basseini, kosed, joad, veetoru, eri tüüpi saunad, mille hulgast jäävad silma infrapuna-, Soome, auru-, aroomi- ja valgussaun, lisaks vesiravi, rekreatsiooniruum, teraapiaruum, kehahooldus, akvaarium, jõusaal, laste mängutuba, terrassid, restoran, ligi 75 hotellituba … Praegust ehitusplatsi vaadates on seda esialgu võib-olla raske ette kujutada, aga Parkali tänava äärde on kerkimas Eesti üks uhkemaid veekeskusi, mille ehitamisel materjalide ega ideedega kokku ei hoita. |
