Reis algas 2003. aasta jõulude ajal, mil Eestis oli suur lumetorm. Samal ajal lendas Madis kümnekraadisest külmast talvest esmalt Eestiga võrreldes üsnagi kontrastsesse 25-kraadisesse Singapuri.

«Seal käisid inimesed ringi, jõulumütsid peas ja lühikesed püksid jalas. Tänaval kõndisid vatist lumememmed. Kui küsisime neilt, kas teate, mida teil seljas olev kujutab, siis vastati, et ei, aga nii on kombeks,» naerab Madis.

Jõululaupäeval lennukis

Singapurist lennati jõululaupäeval edasi Austraaliasse. See lend jääb Madisele meelde erakordselt ilusana – reisijad said jõulukinke, stjuardessid kandsid imeilusaid naiselikke siidkleite ja olid eriti tähelepanelikud.

Austraalias peatuti esmalt Adelaide`is, kus anti kolm kontserti, ka aastavahetuse oma. Maailmareisi kontserdid toimusid kohalikes Eesti Majades, kus mängiti Raimond Valgre laule. Vana-aastaõhtul sai Madis austava ülesande laulda Eesti hümni. Pärast kontserte võtsid sõbralikud ja abivalmis eestlased Madise ja tema reisikaaslase, Karavanis basskitarri käes hoidva ja Madisega kahekesi esinedes klahvpille mängiva Margus Martmaa auto peale ja näitasid neile ümbrust. Käidi viinamarjaistandustes ja veinikeldrites. Cleland Wildlife Park`ist jäi meelde, et kängurud sõid käe pealt.

Erilise mulje jättis Madisele Austraalia loodus, mis on Eestiga võrreldes hoopis teistsugune. Madis ütleb, et tunneks selle looduse kohe ära, kui näeks seda pildilt. Samuti oli laulja jaoks huvitav minna talvest suvesse, sest Austraalias on kõik teistpidi kui meil. «Käisin 31. detsembri õhtul ujumas, see oli kummaline kogemus,» meenutab mees.

Adelaide`ist sõideti Melbourne`i, kus anti samuti kontsert. Sealt jätkus reis Sydneysse, kus jällegi esineti. Lisaks uudistati linnas ringi, imetleti kuulsat ooperimaja, randu jne.

Sydneyst viis tee edasi Brisbane`i, mis on Madise sõnul hästi mägine ala. Seal mindi jalgratastega sõitma, ent ei arvestatud sellega, et väljas on 30 kraadi sooja. Nii võttiski rattasõit üsna võhmale. Sestap mindi kohvikusse janu leevendama. Kohvik paiknes jõe ääres ja järsku astus jõest välja suur sisalik. Mehed söötsid talle friikartuleid. Toidu peale tuli neid rohkemgi kohale, aga siis saabus ettekandja mehi keelama, sest teised kliendid olevat kartma hakanud. «Oli ikka kummaline vaadata, kuidas sellised suured ja hirmuäratavad loomad vabalt ringi kõnnivad,» ütleb Madis.

Inimtühjad rannad ja haid

Brisbane`is kihutati ka mööda filmides nähtud liivarandu, kus kummalegi poole oli 50 kilomeetrit maad ja mitte ühtegi inimest. Aga neis kaunites randades varitseb Madise sõnul üsna suur haioht ja suvalises kohas ujuma minna ei maksa. Kuigi hai eest hoiatavad linnud – hai liigub, linnuparv pea kohal –, olid mehed ujumisega ettevaatlikud.

Austraaliast lennati Los Angelesse – 40 kraadi juurest 25 kraadi juurde. Ilm tundus kohe palju jahedam. LAs pidid mehed andma tunniajase kontserdi, ent publik ei lasknud neid minema ja esinemine kestis lõpuks kolm tundi. Pärast kontserti võtsid kohalikud eestlased mehed jälle auto peale ja näitasid neile ümbrust. Muu hulgas sõideti mööda Frank Sinatra majast ja uudistati hoonet, kus toimuvad Oscari galad. Madis ütleb, et Los Angelesest ta eriti vaimustusse ei sattunud, sest see on tema jaoks liiga suur linn meeletute vahemaadega.

Los Angelesest viis lennuk mehed Torontosse ehk 25-kraadisest soojast 25-kraadisesse külma. Taas anti kontsert kohalikele eestlastele, aga ringi vaatamiseks enam eriti aega ei olnud.

Kolm nädalat kestnud reis oli Madise sõnul väga väsitav, ent samas äärmiselt huvitav.