Kaire Uusen: osav välisfirma
30.01.2008 00:01
Kaire Uusen, Postimees
|
| |
|
 |
Kaire Uusen.
Foto: Mihkel Maripuu |
|
|
|
|
Vaevalt kujutaks keegi Eestis ette olukorda, kui kodust lahkudes peaksite oma kortermaja ühistu esimehe juurest läbi astuma ja aru andma, kuhu ja kui kauaks te lähete ja kes vahepeal teie korteris elab. Suur oli üllatus, kui norralasest tuttav ütles, et neil just nii ongi, sest majaelanikud tahavad teada, mis toimub.
Ei hakanud ütlema, et Eestis peetaks seda isikuvabaduse piiramiseks ja inimeste eraellu tungimiseks. Ja kas Eesti isikuandmete kaitse seadus üldse lubaks seda teha, kui isegi sünnipäeva avaldamine meedias võib osutuda seaduserikkumiseks, kui inimene selleks luba ei anna.
Eestis saab kurjadelt elanikelt peapesu ju isegi müügifirma, kes on teada saanud koduse telefoni või aadressi, kuhu on ilma tellimust esitamata saadetud kataloog või reklaam.
Samuti ei ole Eestis kellelgi tõest infot palkade kohta, sest ametlikult on olemas vaid statistikaameti keskmine palk, mida küll peaaegu mitte keegi ei saa. Enamik saab sellest vähem ja üks osa rohkem, kuid kus ja kes, seda ei tea. Pole ka imestada, sest enamik ei tea isegi seda, milline palgatase on tema firmas või millest enda palk koosneb. Naabri palga suurust võib oletada ainult elustiili järgi, mida vist ainsana varjata ei püüta.
Selle kõige taustal mõjub Eestis lausa ilmaimena Portugali firma Total Tim, kes saab Eesti inimestelt teada kõik, kui vaid tahab. Ametivõimude kinnitusel isegi nii, et ei rikuta ühtegi andme- ega isikukaitseseaduse sätet. Ilmselt kavalusega – selleks tuleb eestlase nõrka kohta teada. Antud juhul on nendeks SMS-teenused, ilusad helinad ja taustapildid, mille saamiseks on kinnine eestlane valmis vabatahtlikult kogu oma eraelulised andmed lepingu järgi avaldama ja töötlemiseks andma.
Firma, kes saab kätte mitte ainult isikuandmeid, aga ka pangaandmed ja paroolid, ilma et läheks ühegi reegliga vastuollu, võiks ehk ka ülejäänud valdkondades puudu oleva statistika Eestis suurema vaevata kokku saada?
Küsimusi, millele keegi vastust ei anna või mida uurida saab, on ju palju. Näiteks kui palju eestlasi töötab välismaal või kui paljud neist on tagasi tulnud? Kui palju on kodutuid, perevägivalla ohvreid või muidu õnnetuid. Ei teata ka seda, kui palju on ühte või teist haigusi põdevaid inimesi, sest kõik on salastatud. Ja kui juhtub, et seaduse järgi polegi saladust, siis ei saa inimestele lihtsalt jälile, kuna sissekirjutus ei tähenda reaalset elupaika.
Seega võiks andmekaitsega hädas olevad riigiametnikud ja teadlased võtta õppust, kuidas statistika kätte saada ja samas seaduse ning elanike silmis puhtaks poisiks jääda. |
|
|
|
|
