Olles lugenud hoiatusi, et kogu Vulcano saare kohal hõljub pidevalt vulkaanilistest allikatest pärinev väävlihais, nuhutame laeva sadamale lähenedes mereõhku. Ei midagi erilist. Külatänavat mööda hotellini kõndides ei tunne ka midagi. Mis hais, millest te räägite? Vulcano on hoopis väike, kaunis ja natuke unine saar keset sinist Vahemerd, umbes tunnise laevasõidu kaugusel Sitsiilia rannikust.Pill vulkaanikraatrisse Hotelli peremehel on parajasti käimas ülemeelik veinimekkimine lähemate sugulaste seltsis. Saabunud uued külastajad pidu ei häiri. Vastupidi, nemadki peavad enne toa kättesaamist mitu klaasitäit kohalikku veini ära tarvitama. Kiiret ju pole! Ei sõida see saar kellegi jalge alt minema! Viimases küll nii kindel olla ei saa, kui mõelda, et Lípari saarestiku seitse saart kujutavad endast hiiglasliku merealuse vulkaanilise mäeaheliku veest välja ulatuvaid tippusid. Saared tekkisid miljonite aastate eest järjestikuste vulkaanipursete tulemusena – kõigepealt kaljune Panarea ning väikesed ja raskemini ligipääsetavad Alicudi ja Filicudi, seejärel Lípari ja Salina ning kõige lõpuks Vulcano ja Strómboli. Et viimased kaks on kõige nooremad, on need alles kujunemisjärgus ehk sealsed vulkaanilised protsessid alles käivad. Vulcanol on lausa kolm vulkaani. Neist suurim, Fossa di Vulcano, kõrgub Porto di Levante sadama ja küla kohal ning selle väävlist kollastel ja punakatel kraatriservadel leidub arvukalt suitsevaid fumaroole. Tõsisemat purset pole aga olnud enam kui sada aastat ning praegu võib igaüks ette võtta mõnetunnise matka vulkaani tippu, heita pilgu kraatri sisemusse, teha mööda serva turnides kogu kraatrile ringi peale ning nautida tipust avanevaid vaateid Vulcanole ja naabersaartele. Kuid siiski – mudavann. Tegelikult pole see suurt muud kui aiaga piiratud mudane tiik, kus kükitab kaelani sees seltskond saksa pensionäre, kes loodavad väävlirohkest mudast saada abi artriidi, reuma või nahahaiguste vastu. Kahtleme ja kõhkleme aia taga nina kirtsutades tükk aega. Tuline jalgealune Lõpuks maksame piletiraha ära ja jätame riided tiigikaldale kividele. Sealjuures tuleb vaadata, et kivi poleks liialt kuum – maapind võib siin sõna otseses mõttes kõrvetada. Nagu ka pärastlõunases päikeses praepanniks köetud must rannaliiv. Laskume ettevaatlikult sooja tiiki, kus piimjat vett jätkub umbes nabani. Edasi tuleb vette kükitada ning libedast ja kergelt mullitavast tiigipõhjast peoga muda kaapida ja seda kehale määrida, kuni näete välja kui zombi. Samas kõrval merelahes saab muda jälle pärast maha loputada. Ent mitte tavalisel moel. Nimelt pulbitseb seal merepõhjast pidevalt vulkaanilisi gaase, nii et jääb mulje, nagu meri keeks. Pärast mudavanni tundub nahk siidine kui titel. Ainult et ükski titt ei haise nii halvasti nagu Vulcano mudavannis käinu. Põhjapoolseim saar Strómboli sai tuntuks Rossellini 1950. aasta samanimelise filmi järgi. Strómboli ongi üsna filmilik: merelt vaadates perfektne vulkaanikoonus, läikiva süsimusta liivaga rannad, lumivalged terrassidena mööda mäekülge üles ronivad majad, kaluripaadid, õitsvad hiidagaavid. Autosid on saarel vähe ning vajalikud veosed tehakse väikeste auto ja motorolleri kolmerattaliste ristanditega. Looduse pürotehnika Vulkaani kraatrist aeglaselt mere suunas voolav laava ning regulaarselt välja paiskuvad tuhapilved ja kivipommid on saare loodeküljel kujundanud nn Tuleraja (Sciara del Fuoco) – järsu siledapinnalise mäekülje, mida mööda tulikuumad kivid ja tuhk alla mere poole veerevad, paiskudes lõpuks visinal merre. Et Sciara del Fuoco vaatemängu näha, tuleb ette võtta umbes poolepäevane matk peaaegu vulkaani tippu. Teistsugune pilt avaneb aga õhtupimeduses merelt. Kohalikud paadiomanikud sõidutavad siis huvilisi otse Sciara del Fuoco vastu, jäädes siiski ohutusse kaugusse. Ning siis on kannatliku ootamise korral võimalik näha ka kraatrist välja purskuvat punast hõõguvat laavat. |
