Kogeme stressi iga päev ja see paneb meid tegutsema. Ilma väikse stressita ei viitsiks ehk keegi ennast hommikul voodist välja ajada. Kui aga ühel päeval on stressi liialt palju, hakkab see pigem kahju kui kasu tooma. Eriti tundlikud ülemäärasele stressile on koolilapsed. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | .
...Ja ongi sinu elukene otsas.
Mida iganes...
Ei meedli töökaaslased ? vahetad tööd....
Ei meeldi Koolikaaslsased ? vahetad kooli... saad hull...
|
|
Eri põhjustajadKoolistressi põhjuseid on mitu ja enamik neist on seotud kooliga. Ilmselt pole ühtegi õpilast, kes ei kurdaks liigsete koduülesannete ja pikkade päevade üle. Veelgi suuremaks stressiallikaks on aga suhted kaaslaste ja õpetajatega – konflikte tuleb ette iga päev. Tülid, mis ei jõua hea lahenduseni või pole kedagi, kellele sellest rääkida, on tugevaks stressiallikaks. Tänapäeva elu on karm ja tarbimiskeskne. Nii saab näiteks asjade mitteomamine samuti pingete allikaks. Kuidas sa lähed kooli, kui sul on teist hooaega sama mobiil või pole sul ägedat iPod’i?! Nii põhikooli kui ka keskkooli lõpetajatele teeb tõsist muret edasine elukäik – mida ja kus edasi õppida, kas saan sisse, kas valmistan vanematele pettumuse jne. Koolistressi suureks allikaks on kindlasti ka lagunenud ja räämas koolimajad. Kodu võib samuti tugevat koolistressi põhjustada. Järjest enam on lapsi, kes tulevad kooli tühja kõhuga ning magamata, sest kodus ei pöörata sellele nii palju tähelepanu. Täiskasvanu võib ehk vähese unega ja söömata pikemalt hakkama saada, kuid laps saab kannatada kohe. Unine pea või tühi kõht ei lase keskenduda, tuju on halb. Nii tulevad kehvemad hinded, õpetaja märkused ja õige pea kaob igasugune koolirõõm. Väljendub mitmeti Eriti põhikooli nooremas astmes on probleemiks arvutimängud, mida mängides lapsed tunde arvuti taga veedavad. Koolis on lapsel raske õppimisele keskenduda ja mitte mõelda võluritele või vaenlastele, kellega ta eelmisel päeval arvuti taga sõdinud oli. Loomulikult kannatavad teadmised ja hinded ning jällegi võib kiirelt kaduda isu kooli minna. Koolistressi juured on ka vanemate ülisuurtes nõudmistes ja ootustes oma lapsele. Lapsed tunnevad, et neilt oodatakse hiilgavat tulevikku ja sellest tundest piisab, et tekiks koolistress. Vähene tunnustus ja vanemate kiire elutempo on samuti soodne pinnas kooliprobleemide tekkimisele. Nii nagu vanemate heaolu mõjutab lapsi kodus, suurendab õpetajaskonna rahulolu oma tööga ka laste õpiedukust. Kibestunud, koormatud ja üleväsinud õpetaja ei jaksa leida aega lapse kuulamiseks ega suuda pakkuda toetust isegi siis, kui ta seda südamest sooviks. Kui kool tunnustab oma õpetajaid ja pakub võimalikult häid töötingimusi, siis võib loota, et ka laste seas on koolistressi vähem ning õppeedukus kõrgem. Koolistress väljendub lastel üsna mitmel moel. Osa lapsi muutub järjest kinnisemaks, teistel võib tekkida käitumisprobleeme. Kõigil aga on raskusi keskendumisel ja õpitu meeldejätmisel. Kannatada saab loovus ja langeb soov tegutseda. Täiskasvanu arvab ehk sel puhul, et laps on laisk. Tegelikult võib tegu olla aga hoopis koolistressiga ning igasugune pahandamine ja karistuste määramine vaid suurendavad seda. Sagedased on pea-, kõhuvalud ja salapärased palavikud, mille füüsilisi põhjuseid ei leita. Pikaaegse koolistressi tagajärjed on veelgi hullemad – tekkida võivad mitmed psüühikahäired, kuid ka kehalised haigused on kiired tulema. Teismeliste ja noorte seas on levinud nii alkoholi kui narkootikumide kasutamine, suitsetamisest rääkimata. Noored ise toovad põhjenduseks koolistressi, mida meelemürgid vähendada aitavad. Paraku on efekt vastupidine, kuid alkoholi suhtes nii tolerantses ühiskonnas on keeruline seda neile selgeks teha. Üldiselt tasuks täiskasvanutel (nii vanematel kui ka õpetajatel) valvsaks muutuda lapse või teismelise muutunud käitumise ja oleku korral ning leida aega kuulamiseks. Moraalilugemine, näägutamine, küsitlemine, lahenduste pakkumine või lohutamine ei ole kuulamine, kuigi täiskasvanud seda sageli nii nimetavad. Kõige enam vajavad lapsed ja noored mõistmist ja enda sees selguse saamist. Laps ei oska sõnastada, mis temas kooli suhtes ebameeldivust tekitab. Kui on näha, et ta on morn või ärritunud, tuleks seda talle tagasi peegeldada («Sa oled kuidagi murelik. Ma hea meelega kuulaksin, mis juhtunud on»). Kui laps ütleb, et kool on nõme või õpetaja on vastik, siis ei maksa kohe hakata kaasa kiruma, vaid mõelda, mis paneb last nii rääkima (Näiteks: «Sa oled koolist tüdinenud?»). Isegi kui tagasipeegeldus ei lähe täppi, ärgitab see last ennast rohkem avama. Kui laps tunneb, et teda on mõistetud, siis stress väheneb. Mida teha? Tõsisemate probleemide korral ei maksa aga loota, et küllap asjad ise lahenevad. Rääkida tuleks õpetaja või koolipsühholoogiga ja koos leida võimalusi, et lapse koolistressi maandada. Abiks ei ole kaasõpilaste, õppeaine või õpetaja kirumine lapse kuuldes. See vaid suurendab probleemi ja lapse abistamine muutub järjest raskemaks. Parim viis koolistressiga toimetulekuks on seda ennetada. Esmalt võiks iga lapsevanem ise vaadata, milline on tema enda stressitase. Kui on palju rahulolematust, pahameelt ja närvilisust, on seda ilmselt ka lastes. Teisisõnu peaks lapsevanem kõigepealt enda eest hoolitsema.
> Loe edasi |
