Vananemine mõjutab isaslooma viljakust kahel moel: looma enda ea ning tema seemnerakkude vanuse kaudu. Mõlemad tegurid mõjutavad nii viljastumise tõenäosust kui ka tekkiva loote elujõudu, kirjutas uusi viljakusuuringuid tutvustanud ajakiri Science. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | blondiinidele
Kui rasedaks jääda ei taha, siis hoidke keskealistest meestest eemale.
|
|
Looduses on isasloomade seemne viljastusefektiivsus eriti oluline neil liikidel, kelle emasloomad tavatsevad paarituda arvukate partneritega, mistõttu erinevate isasloomade seemnerakud võistlevad emaslooma kehas munaraku viljastamise võimaluse nimel. Põrnikaga Dermestes maculates läbi viidud eksperimendi käigus uuriti erinevas vanuses isasputukate viljastamisvõimet nii hulgipaaritumisel kui ka ainult ühe isasputuka ligipääsul emasele. Selgus, et mõlemal juhul võidutses keskealiste putukate sperma. Enamik noori putukaid paaritus küll vapralt, kuid vaid 36% neist suutsid produtseerida küpseid, viljastamisvõimelisi seemnerakke. Kõik kõrges eas põrnikad pakkusid küll esmaklassilisi küpseid seemnerakke, ent ei tulnud sageli toime nende transpordiga emasputukasse. Parimas eas (keskeas) putukad aga said suurepäraselt hakkama mõlema ülesandega ning nende seemnerakud edestasid võidujooksus nii nooremate kui vanemate putukate rakke. Niisugune tulemus tähendab, et liiga noore või liiga vana isasloomaga paaritudes võtab emasloom lisariski viljastumise ebaõnnestumiseks ning see võib talle evolutsioonilises mõttes kalliks maksma minna. Säärase lisakulu olemasolu peegeldub ka emaste Dermestes maculates`te käitumises: nad proovivad viljatusriski kahandada ning valivad paaritumispartnereiks pigem keskealised isasputukad, tõrjudes võimaluse korral eemale liiga noored ja liiga vanad. Lisaks kehvale viljastamisvõimele suurendab vanade isastega paaritumise riskantsust tõsiasi, et vananeva organismi produtseeritavate seemnerakkude DNAsse akumuleeruvad mitmesugused geneetilised defektid. Nii näiteks on tuvastatud tugev seos isaslooma eakuse ja lootel areneva akondroplaasia (kõhre vaegmoodustuse) vahel, mille tulemuseks on drastiliselt lühenenud jäsemed. Isaslooma enda vanuse kõrval mängib tihti olulist rolli ka tema produtseeritavate seemnerakkude vanus. Mõnedel liikidel säilitavad emasloomad spermat enne munaraku viljastamist pikka aega oma kehas, millega kaasneb rakkude riknemise oht. Näiteks kaljukajaka (Rissa tridactyla) isaslinnud ei pea muretsema oma seemnerakkude konkurentsivõime pärast teiste isaslindude rakkudega, sest nad paarituvad valdavalt üheainsa kindla partneriga. Kajakapaarid alustavad paaritumist juba kaks nädalat enne emaslinnu ovulatsiooni, kusjuures mõningatel juhtudel väljutab emaslind isase seemne oma kehast kohe pärast paaritumist. Sellise käitumise tõenäosus väheneb iga ovulatsioonini jäänud päevaga, mis osutab, et emaslind näib meelega kõrvaldavat vanu seemnerakke, andmaks värsketele suuremaid šansse. Miks lind nii käitub, seda selgitab erinevas vanuses seemnerakkudest sündinud kajakatibude edasise saatuse võrdlus: oma tundi emaslinnus kaua aega ootama pidanud seemneportsjonitest eostatud tibud surevad tihti juba haudeperioodil munas või kooruvad vigastena. Seemnerakkude vanuse küsimus lisab sugudevahelisse võitlusse veel ühe mõõtme, tõdeb Science. Vana spermaga viljastamine suurendab küll isaslooma paljunemisväljavaateid, kuid vähendab emaslooma edukust samas vallas ning halvendab ka sündivate järglaste tervist. Samas mõjutavad isasloomade east tulenevad riskid emaste partnerivalikuid ja paaritumiskäitumist. Sellega ongi pandud alus sugudevahelisele konfliktile, kus isas- ja emaslinnud rakendavad vastandlikke paaritumise strateegiaid. Selle konflikti kujunemise tundmaõppimine võib aidata lahendada viljatusprobleeme ka inimühiskonnas, kirjutas ajakiri Science. |
