Sisearhitektuuris valitsevat taset võib pidada küllalt kõrgeks. Seda näitab ka võistlusele esitatud interjööride arv ja züriiliikmete omavahelised tulised vaidlused preemiate jagamisel. Võrdselt hea kvaliteediga töid oli väga palju ja mitmed otsused tuli teha hääletamise teel. On näha, et sisekujunduse tase pidevalt tõuseb.
Näib, et kõige enam on hakatud tähelepanu pöörama firmade büroointerjööridele. Firmad on huvitatud omanäoliste ruumide loomisest, et sellega firma nägu kujundada. Kui interjöörikujundused tellitakse professionaalsete sisearhitektide käest, siis on ka tulemus tõepoolest väga hea.
Kõige üksmeelsem oli ˛ürii otsus anda ühiskondliku hoone interjööri preemia Viimsi uuele koolimajale. Koolimaja soe ja inimsõbralik atmosfäär ei tekitanud mingisugust kahtlust, et seal kasvatatakse häid inimesi.
Ajaloolise interjööri preemia puhul tekkis aga väga tihe konkurents Fahle majas asuva firma Koger ja Partnerid büroo ja Vene Teatri vahel. Vene Teatri puhul pidas ˛ürii vaieldavaks vana restaureeritud osa ja uue osa omavahelist sidumist ja erinevaid kujundusvõtteid ning seda ei peetud kõige õnnustunumaks. Fahle maja Koger ja Partnerid interjöörid mõjusid oma värskusega, väga kaasaegse lahendusega. Ruumide ajaline osa oli väga selgelt eksponeeritud ja vaidlustatavaid konflikte ei tekkinud.
Sisearhitektuuri aastapreemia
Ühiskondliku interjööri preemia
Hannelore Pihlak ja Kristi Lents
Viimsi uue koolimaja interjööride eest - soe ja inimsõbralik kooliatmosfäär
Ajaloolise interjööri preemia
Lembit Andres Tork
Firma Koger ja Partnerid interjööride eest Fahle majas -
ajalooliste interjööride selge ja kaasaegne interpreteerimine
Näituse kujunduse preemia
Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste
Näituse «Eros ja Surm» Felicien Ropsi loomingust Kumus ja graafilise kujunduse eest -
kontekstitundlik ja põnev näitusekujundus Kumu ruumides
Büroo interjööri preemia
Taavi Aunre
Velvet Creative Alliance’i bürooruumide interjööride eest -
rutiinivaba ja provokatiivne töökeskkond.
Esemepreemia
Tiina Mang diivanikomplekti «Black» eest -
heade proportsioonidega, paljude kasutusvõimalustega mugav ja väärikas komplekt
Urmas Oja
arhitektuuriloolane
Ajaloolise interjööri selge ja kaasaegse interpreteerimise eest preemia pälvinud Lembit Tork kujundas ajaloolises Fahle majas asuva firma Koger ja Partnerid interjööri. Mis on suurim väljakutse ajaloolise tööstusinterjööri kujundamisel tänapäevaseks bürooks?
Kuna tegemist on ruumidele uue elu andmisega, mis on interpretatiivsem ülesanne kui on näiteks ajalooline restaureerimine, siis kõige nüanslikumaks väljakutseks on endale situatsiooni teadvustamine: kas olemasoleval on olulist esteetilist kapitali või mitte?
Vastusest lähtudes tuleb otsustada täpselt, kus ja millisel määral olemasolevat aktsepteerida ja eksponeerida (seda puhastades ja korrastades) või millisel määral seda katta, sellest tähelepanu eemale suunata või seda uute elementide sissetoomisega muuta.
Milline on vahe täiesti uue ruumi loomise ja olemasolevale uue kihistuse kandmise vahel?
Täiesti uue loomine annab vabamad käed, see aga ei pruugi tähendada lihtsamat ülesannet. Vanaga arvestamist võib aga võrrelda diplomaatiaga, milles mängib suurt rolli respekt ja kannatlikkus. Muid metafoore kasutades – uue loomine on nagu iluuisutamine puhtal jääl. Olemasolevaga arvestamine on nagu künklikul maastikul orienteerumine, kus iga nurga tagant võib esile tulla mingi uus huvitav või häiriv eripära. Põnevust pakuvad mõlemad. Aga probleemseid aspekte tuleb vana juures küll tihedamini ette kui uues.
Kas ajaloolise interjööri uue funktsiooniga elustamise juures on sisearhitektil materjali ees suurem vastutus?
Võib olla küll. Uue sissetoomine ei tohiks naeruvääristada ei vana ega iseennast. Materjalide matkimine või sobitamine võib mõnikord tähendada tõsist ämbrisse astumist. Kui proovitakse harmoonia printsiibil vanale juurde põimida kaasaegne materjal, võib see lõpuks ise mõjuda viletsamalt ehtsa vana materjali kõrval, kui mõjuks see hoopis teises kontekstis. Tuleb õigeid valikuid teha.
Uute materjalide kasutamine kontrasti printsiibil võib samuti ebaõnnestuda. Loodad, et suudad just erinevuse läbi uuega vana materjali omapärasid välja tuua, aga see võib anda skisofreenilise või lihtsalt «tühja» efekti – vana ja uus seisavad üksteise kõrval, aga ei kõnele üksteisega, vähemalt mitte millestki olulisest.
Kogeri kontori juures valisime koos Jaan F. Porti ja Kristel Jakobsoniga väga hoolega piiratud hulga ajatuid ja jõulisi uusi materjale, mis oma lihtsuses ja eheduses tekitaks hea dialoogi olemasoleva paekivist, kruusbetoonist ja betoonist interjöörimaterjalidega.
Materjalid olid näiteks tammepuit, kirgas klaas, alumiinium, roostevabast terasest detailid ja trossid, naturaalsed sisalvaibad, toored tsingitud (värvimata) ventilatsioonitorud, valged värvid ja epoksiidpõrandaviimistlused. Trendiefekte luua me ei püüdnud.
Mida arvate Fahle maja kompleksist üldiselt? Kuidas see erinevates lõikudes õnnestunud on?
Probleemsete põhiaspektidega arvestades peab tervikut pidama ikka väga õnnestunuks.
Vanale tööstushoonele uue otstarbe andmisel on peamine mure ikka valgus.
Arhitektid Kõresaar ja Kotov on kavalalt leidnud mitmeid häid nippe probleemi lahendamiseks – läbipaistvate põrandate kasutamisega ja korterisiseste klaasseintega. «Klaaskasti» paiknemine paekivitorni otsas on ainus õige lahendus.
See on hea näide kontrasti printsiibi õnnestunud kasutamisest ja tekitab meeldejääva ja positiivse Tallinna sümboli või värava, eriti lennujaamast tulijatele.
