Korraga lubati rajale neli autot, millest esimest roolis keegi ammuunustatud Saksa võidusõidukuulsus, kes kogu grupi kiirust kontrollis. Ja selle taadi sabas tuli terve õnnis pärastlõuna mööda Bikernieki ringrada tiirutada. Ikka nii, et neli kiiret ringi, üks pidurite jahutamise ring, juhtide vahetus ja jälle neli kiiret ringi. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Kalle M.
Kallid kommenteerijad, mina küll lugesin ja naersin. Olles aastaid autoajakirju ja -artikleid lugenu...
tiit
võhiklik mula lugejate aja raiskamiseks. Kui on pahad päevad, mähkud on koju jäänud et temperamentse...
|
|
Ma ei ole ennast kunagi autospordi vastu päris ükskõikseks inimeseks pidanud, aga ausõna: kui ma olin juba kolm raksu rajal käinud, tundus, et vahelduse mõttes oleks päris virgutav isegi värvi kuivamist vaadata. Liiati hakkas see tiirutamine väsitama ja hoolimata autot jahutanud kliimaseadmest lirtsus kiivrisukk juba veerand tunni pärast higist ning selg kleepus ebameeldivalt kalli nahkistme külge.Ju oleks kogu ettevõtt palju huvitavam olnud, kui lubatuks üksteisest mööda või vastu puud sõita, aga selline lust oli karmilt ära keelatud. Ja mida see võidu sõitmise lubaminegi muutnud oleks? Oleksin teada saanud, et olen napilt neljakilomeetrisel asfaltteel kellestki sekundi kiirem – või mis minu puhul tõenäolisem, veerand tundi aeglasem. Hurraa. Ma olen nii rõõmus. Marko Asmer, astu kõrvale. Kogu aeg kiire Võib muidugi olla, et minu ükskõiksuse ja väikese pettumuse põhjused peituvad kaugel lapsepõlves, mil ma hea kasvatuse mõjul spordi vastu pea igasuguse huvi kaotasin. Meie peres ei käidud enne või pärast päevatööd kusagil võsa vahel silkamas, meil loeti raamatuid ja käidi teatris. Nii et juba enne kooli minekut olin ma veendunud, et jooksmine sobib lastele ja koertele või äärmisel juhul inimesele, kes rongile hilineb. Kuna aja jooksul on see veendumus ainult süvenenud, valmistas hiljuti proovitud Mini Cooper S mulle mõneti ebameeldiva üllatuse. See auto lausa sunnib juhti nii sõitma, nagu käiks heitlus mõne järjekordse hiigelsuure kuldsest plekist lillevaasi või millegi muu sama väärtusliku nimel. Aga et auto kui niisuguse mõte ongi inimesi võimalikult kiiresti ühest kohast teise viia, võib sellist tagantsundimist muidugi ka kiiduväärseks pidada. Ja ma ei imestaks, kui inimesed, kelle garderoobist leiab kollasest või eresinisest kilest tehtud väga kitsaid riideid ja kosmilise väljanägemisega ketse, sellisest piitsutamisest masohhistlikku mõnu tunnevad. Jah, inimesele, kellele meeldib kiirus ja kiirustamine, on Cooper S vaat et ideaalne auto. Juba normaalne paigaltvõtt on üsna keeruline nagu ehtsa sportautogagi; et auto häbistaval kombel välja ei sureks, tuleb kõvasti gaasi anda ja sidur klõps! üles lasta, nii et foori alt sööstab see putukas alati esimesena minema. Sirgel teel, kus võib uljalt gaasi anda, peab parema käega kiire olema, et käike õigel ajal üles vahetada ja mitte mootorit ribadeks lasta. Ega kurvidki ole mingi põhjus hoo vähendamiseks, pigem vastupidi. Erinevalt oma esiisadest on uuema aja Minidel küll normaalne vedrustus, mitte kummipuksid, aga auto liigub ikkagi nagu kart, reageerides igale väiksemale rooliliigutusele suisa uskumatu väledusega ning kleepudes teele nagu higine särk nahkistme külge. Keegi on Mini juhitavuse iseloomustuseks kunagi kasutanud koguni fraasi «absoluutse juhitavusega auto» – ma ei kujuta absoluutset juhitavust päris täpselt ette, aga kindlasti oli see hinnang mõeldud kiitusena. Läheb oma teed Aga inimese, kes kiirest sõidust suuremat pidada ei oska, võib Cooper S jätta sama nõutuks kui filmi «The Italian Job» 2003. aastal vändatud uusversioon 1969. aasta originaali näinud inimesed. Mõlemas filmis on Mini Cooperid küll tähtsal kohal, aga ikkagi oleks uusversioonis midagi valesti. Küllap leiaks Cooper S-i juures üht-teist vildakat ka Mini legendaarne looja Alec Issigonis, kelle juhatusel see auto 1959. aastal sündis. Issigonis uskus, et Minist saab auto, mida sõjast räsitud vana hea Inglismaa kõige rohkem vajab: odav, lihtne ja praktiline. Ja saigi. Miniga sõitsid hipid ja lordpeerid, Londoni keigarid ja Suffolki talunikud. Uus Mini, eriti selle vingeim versioon Cooper S, on aga kõike muud kui universaalne transpordivahend. Cooper S sobib küll oivaliselt inimesele, kellel on keskmisest arenenum stiilitaju ja kes on valmis mugavuse elegantsile ohvriks tooma, või siis kiirusekummardajale, kellele on tähtis kiiresti kohale jõuda (kuhu täpselt, polegi nii oluline), kuid praktilise transpordivahendina on selle mootorsõiduki väärtus õige napp. Aga pagan võtaks: see näeb väga hea välja ja elamus, mida Cooper S-iga sõitmine pakub, pühib kõik need puudused, mis iga teise auto puhul hinge kriipima jääks, peast. Mini Cooper S Töömaht: 1598 cm³ Võimsus: 128 kW (175 hj) Pöördemoment: 240 Nm @ 1600 p/min Kütusekulu linnas: 8,9 l/100 km maanteel: 5,7 l/100 km keskmine: 6,9 l/100 km Pikkus: 3714 mm Laius: 1683 mm Kõrgus: 1407 mm Teljevahe: 2467 mm Mini Cooperi hinnad algavad 289 500 kroonist. Proovisõiduauto hind
> Loe edasi |
