Kindlasti tasub näiteks külastada Marokot ja selle suurimat kuurortlinna Agadiri – maitseasi, kas tekib sinna pärast taas tahtmine tagasi minna. Tallinnast viib otselend praegu Maroko suurimasse puhkekeskusesse Agadiri. Tapvat palavust seal veel ei ole, kuid vähemalt 25 soojakraadi päeval ning päike on päris mõnusad. Egiptuse kuurortidest erineb Agadir nagu öö ja päev – kui ühed on mõeldud vaid turistidele, siis Marokos on tegemist linnaga, kuhu hulk hotelle on koha leidnud tänu pikale liivarannale. See on kahtlemata Agadiri pluss, sest 200 000 elanikuga linn annab hea võimaluse tutvuda ka kohalike eluga, kuna lõviosa linnast täidavad just neile mõeldud elu- ja ärirajoonid. Samas ei maksa sealt ajalugu ja Maroko traditsioonilist kultuuri väga otsida. Ajalooline Agadir hävis eelmisel sajandil maavärinas ning seitsmekümnendatel alustati uue linna ehitamisega. Sellest, kuidas keskmine kohalik aga elab, kus sööb, mida seljas kannab ning kus poes käib, saab seal hea ülevaate küll. Jällegi maitse ja julguse asi, kui sügavale keegi kohaliku elu tutvumisega minna soovib. Tavaliselt turist kohalike tänavatele ei satu ja sestap saadab teda seal ka märkimisväärne tähelepanu. Hoidku jumal selle eest, kui mõni valge naisterahvas veel paljaste õlgadega liigub, siis on sajad pikad pilgud kindlustatud. Üldiselt on kohalikud turistide suhtes hästi meelestatud, sest kümnel kuul aastast annavad nad suurele osale agadirlastest leiba ja teenistust. Samas on Maroko suhteliselt liberaalne islamimaa ning see tähendab ka seda, et kohalikud alkoholi suhtes kuigi ükskõiksed ei ole. Joobnud kohalik võib aga küllaltki ootamatult käituda ning siis ei tea ka turist kunagi, mida oodata. Kui Egiptuse kuurortides on võimatu leida naisteenindajat, siis Marokos ei ole selles midagi erilist. Samuti pole suurel osal kohalikest naisterahvastest kommet ennast pealaest varvasteni kinni katta. Enamik marokolastest on isegi pearäti sahtlipõhja jätnud ning kannavad uhkelt oma tumedaid kiharaid. Isegi miniseelikud on noorte Maroko neidude seas hinnas, kuid neid kantakse pükste peal, sest jalgade paljastamine on isegi neile liig mis liig. Üldiselt ei erine nad aga millegi poolest oma Euroopa sookaaslastest – käiakse poodlemas, tänaval jalutamas ning sõpradega suhtlemas. Agadiri vaieldamatu pluss on seegi, et linna hotellid asuvad kõik suhteliselt ranna lähedal, üle kilomeetri-pooleteise ei jää mereni pea ühestki majutuskohast. Ka vahemaad linnaservas asuvatest hotellidest ei ole kesklinna suhtes kuigi pikad ning paarikümneminutilise jalutuskäiguga jõuab ikka kohale. Iseasi muidugi, kas jalutamisel mõtet on, sest taksod on linnas odavad. Üle paarikümne kohaliku dirhami on väikesele punasele taksole igal juhul patuasi maksta. Üldiselt saab ilusast hakkama ka kümne-viieteistkümne kohaliku ühikuga. Kroone tuleb ühe dirhami eest loovutada umbes poolteist. Tallinnas on isegi taksosõidu alustamine kallis. Ja selliste odavate hindadega harjub kiiresti ära ning nii võib igaüks ennast pärast mõnepäevast kohalviibimist leida taksojuhiga kauplemas viie dirhami üle, mida ta sult rohkem tahab võtta. Takso on siiski pea ainus asi, mis Eesti mõistes üliodav on, söögi ja joogi hinnatase on võrreldav Eesti omaga. Saab ka soodsamalt, tuleb vaid minna kohalike rajoonidesse, kus hinnad paar korda odavamad on. Siis tuleb aga oma seedimise tugevuses veendunud olla, sest hügieen ja puhtus pole kohalikele vähemalt tänavapildi järgi otsustades kaugeltki mitte esmatähtsad. Rand on täis prahti ja niisama rätikut maha panema ei kutsu, tänaval tuiskab liiv ja lendavad kilekotid-paberid. Isegi kivikõrbes, mis tundub olevat jumalast täielikult hüljatud koht, ehivad üksikuid põõsatutte mustad kilekotid. Ja otse loomulikult ei maksa usaldada kohalikku kraanivett – hammaste pesuks võib see ju kõlvata, kuid kindlasti mitte enamaks. Nädalase reisi puhul tasub kindlasti korraks ka Agadirist välja kiigata. Omaette vaatamisväärsus on sealne maastik, mis puude ja rohelise rohkusega just ei hiilga. Nii jääb suhteliselt arusaamatuks, mida nosivad näiteks kõrbes karjatatavad lambad-kitsed, sest rohtu seal tõesti silma ei hakka. Samuti võib külastada mõnda mõnesaja kilomeetri raadiuses asuvat vanemat linna, kus võib tõepoolest nautida aastasadade vanuseid paleesid ja mošeesid ning külastada kohalikku turgu ehk souki. Reise sinna teevad nii Eesti oma reisibürood kui ka kohalikud reisiagendid. Viimaste puhul tuleb muidugi leppida ingliskeelse ekskursiooniga ning suurem on risk petta saada, kuid seda kompenseerib odav hind. Näiteks tasub külastada Marrakeshi, mis on üks riigi kuninglikest linnadest ehk siis olnud kunagi riigi pealinnaks. Sealne ekskursioon on huvitav nii linna enda kui ka teekonna pärast sinna. Nagu Eesti on puhas ja klanitud võrreldes Marokoga, on ka Eesti paljukirutud liiklus võrreldes sealsega vägagi viisakas. Mägiteel, kuhu kaks bussi kõrvuti hästi ei mahu, ei häbeneta sõita sajaga ning kohati satub kitsale teele kõrvuti lausa kolm sõidukit.
> Loe edasi |
