Alam-Pedja looduskaitseala jõgede kaldail on kokku kolm omanäolist matkaonni.
Kaks neist asuvad Pede, üks aga Põltsamaa jõe ääres. Kui viimast pääseb
uudistama jalgsi, siis kahe esimese juurde on võimalik minna vaid jõgesid pidi,
kirjutab Sakala.
«Kõige vanem onn on Pede ääres Rastil. See on ehitatud juba üle kümne aasta
tagasi,» ütles looduskaitsekeskuse Tartu-Jõgeva regiooni loodusvaht Jüri Ketner,
kes seda kanti läbi ja lõhki tunneb. Eelmisel kolmapäeval suundus ta taas
järelevalve reidile, kaasas keskkonnainspektsiooni Viljandi büroo
keskkonnakaitse juhtivinspektor Naima Täär.
«Ehitusmehed tegid Rasti majakese prooviks. Arvatavasti oli see Eestis
esimene omataoline,» lausus Ketner kaatrit onni juures kaldale juhtides.
Matkamajakesed on ehitatud saamide laavude eeskujul. Tänu kahel tasapinnal
asuvale katusele tekib onnis lõket tehes õhuvoog, mis moodustab magamiskoha ette
omamoodi kardina. See võimaldab laavus ööbida isegi talvel.
Kunagi matkaonnide asukohad välja valinud Jüri Ketner rääkis, et Rasti sobis
puhkekohaks suurepäraselt, sest see ala on ümbritsevast kõrgem. Kaldal asub ka
põneva ajalooga tamm, millele on rist sisse lõigatud.
Ketner selgitas, et vanasti viidi Alam-Pedja lahkunuid surnuaedadesse jõgesid
mööda. Rist lõigati puusse, et surnu koju tagasi kummitama ei tuleks.
Vanade inimeste jutu järgi olevat surnukehad transpordivõimaluse puudumise
tõttu vahel ka saunas ära suitsutatud ning siis sobival ajal paadiga allavoolu
kalmistule sõidutatud, lehtpuuoksad kahel pool lootsikut kaunistamas.
Loodusvahi sõnul on ristitamme ümbrus alati, ka korraliku suurvee ajal veest
väljas. Ükskord ei olnud matkalised puhkekohas tuletegemiseks aga muud kuiva
kohta leidnud kui tamme maapealsed juured. Seda tegu tuletab meelde puu
söestunud koor.
Tänavu on Alam-Pedja jõed korralikult oma sängis ning luhad jäid veega üle
uputamata. Suurvee tavalisest tasemest annavad märku vaid kaldaäärsetele puudele
moodustunud triibud.
Materjal ootab Palupõhjal
Jüri Ketneri tõdemusel on majakesed aastate jooksul kulunud ning vajavad
hädasti renoveerimist. Välja on tarvis vahetada katused ja lõkkeplatsi ümbruse
palgid.
Looduskaitsekeskuse Tartu-Jõgeva regioon on laavude taastamiseks kirjutanud
projekti, millesse kuulub ka katusealuse ehitamine Selli-Sillaotsa matkarajale.
Projekti maksumus on 173 000 krooni ja seda rahastab keskkonnainvesteeringute
keskus.
Loodusvahi sõnul algasid renoveerimistööd juba möödunud aasta lõpul. «See on
käsitöö ning ehitusmehed hakkasid vajalikke osasid mõõtude järgi mujal valmis
tegema. Praegu on detailid veetud Palupõhja külla, kust peame need siia edasi
toimetama.»
Renoveerimistöödega tegeleb osaühing Palk Projekt, kes kunagi need matkaonnid
ka ehitas.
Jüri Ketner nentis, et õige oleks vedamistööd teha talvel, kui jõgedel saab
sõita mootorsaanide ja kelkudega. Paadiga materjali kohalevedamine läheb
talvisest tööst neli-viis korda kallimaks.
«Kahjuks on riigi süsteem rahajagamisel aeglane,» nentis ta. «Kui tahaksime
materjali talvel vedada, peaksime töö aasta võrra edasi lükkama. Laavud on aga
lagunenud ja veematkajaid käib väga palju.»
Loodusvaht tõi näiteks, et kevadpühade ajal luges ta sellel 75-kilomeetrisel
Kamari—Kärevere veematkarajal kokku 18 paatkonda kanuu- ja süstamatkajaid,
lisaks veel mõned aerupaatidega sõitjad.
Mootorsõidukiga Pede, Põltsamaa ja Pedja jõel liikuda ei tohi, selleks tuleb
taotleda eriluba.
Jüri Ketneri ütlemist mööda kasutavad matkajad ja kalamehed laavusid hoolega.
«Siin on ainus lõkketegemise koht. Kui mõni veematkaja on ümber kukkunud, saab
ta siin end kuivatada,» tõi ta välja ühe põhjenduse.
Tänavu talvel veeti talgute korras mootorsaanidega laavude juurde suured
küttepuuhunnikud, nii et matkalistel pole vaja lõkkematerjali ümberkaudsest
metsast otsima minna.
Jüri Ketner nentis, et kuigi tänavu oli talv heitlik, neid see töötegemisel
ei nöökinud. Sama on ta tähele pannud ka varem: vajalikke tegemisi on saatnud
ikka ilus ilm.
Prügi kipub loodust risustama
Kõik kolm kõnealust puhkemajakest asuvad maakondade piiriks olevate jõgede
Viljandimaa-poolsetel kallastel. Varem jäi see osa Alam-Pedja looduskaitseala
territooriumilt välja, nii et matkajate hoolimatu käitumine kaitseala ei
mõjutanud. Nüüd kaitseala piirid laienevad ning laagriplatsid jäävad selle
sisse.
Jüri Ketneri sõnul käitub enamik teelisi puhkekohtades mõistlikult, ent nende
hulka satub ka mõni paharet, kelle teod hiljem kõige rohkem silma hakkavad.
Näiteks laavude ümber võib märgata kaski, millelt on tulehakatuseks koort
lõigutud.
Lõkke süütamiseks on kasutatud ka matkaonnide tõrvapapist katuse tükke ning
käimlate seinalaaste.
«Kunagi tõid ühed matkalised siia külalisteraamatu, järgmised aga põletasid
selle ära,» meenutas Ketner.
> Loe edasi |
