Auto

Olete kunagi proovinud näiteks Jaapani ajalehte lugeda? Loomulikult mitte, sest keskmine eurooplane ei saaks värsket Asahit, Muroran Mimpot või Nihonkai Shimbunit lahti lüües sellestki aru, kust jutt algab või millise loo juurde külje suurim pilt mõeldud on.

VIIMASED KOMMENTAARID koll Kogu artikkel kiskus  kangesti võsapetsi  stiili- küll on poiss  punnitanud võrdlusi ja  "vaimukusi" üks... liina pikk jutt sitt jutt Teised kommentaarid

Neid lehti vaadates jääb tunne, et materjali on olnud mitu korda rohkem kui lehes ruumi ning kogu kraam on tulnud iga hinna eest olemasolevatele külgedele ära mahutada.

Moodne värk

Selline mulje ja arusaam on alusetud. Jaapanlased näevad oma lehti kaunite graafilise kunsti meistriteostena. Võiks arvata, et selles on süüdi nende pilusilmad, mis korraga rohkem kui tikutoosisuurust pinda ei näe, ent see oleks vaid pooleldi õige.

Sest nagu teadlased on avastanud, ei näe asiaadid mitte tervikut, vaid detaile. Jaapani lugejat ei häiri, et tema hommikune leht näeb välja nagu miski, mille koer ära sõi, aga mis talle eriti ei maitsenud. Tema silm tabab sellest sigrimigrist üksikuid ilusaid elemente.

Meid, pealiskaudseid õhtumaa inimesi, huvitab seevastu, et leht eemalt vaadates enam-vähem tibens-tobens välja näeks – millistest juppidest see kokku on pandud, ei huvita eriti kedagi.

Seesama nägemiserinevus seletab kenasti ära, miks näeb uus Honda CR-V välja nagu miilitsavillise ja Nike’i ketsi armuvili. See on auto, mida nähes tahaks kohe küsida, kas sellel vihvi on ja kas see ikka emmpeekolmesid ka mängib. (Muide, kui see juba jutuks tuli: mängib küll.) Moodne värk, niisiis.

CR-V on üks neid imetabaseid autosid, mida nimetatakse linnamaastureiks. Mis tähendab, et see on natuke suurem kui tavaline auto ja mõnikord veavad selle kõik neli ratast.

Viimast on millegipärast hakatud pidama hästi turvaliseks, ehkki tegelikult tähendab neljarattavedu, et kui sa kord teelt välja sõidad, siis palju kiiremini (loe «kõvemini», kui teel on mõni puu) ja kaugemale kui kaherattaveolise autoga.

Ent kuna üldlevinud arvamuse järgi on neljarattavedu hästi turvaline, ostavad selliseid autosid iseäranis meelsasti väikeste lastega pered.

Ja väikeste lastega peresid ei huvita, kas auto harmoneerub Adidase uusima kollektsiooniga või kas selle raadio mängib mp3-sid. Inimestele, kellele sellised asjad korda lähevad, on Honda mudelivalikus Civic. Neid huvitab, et sinna mahuks kaksikud, nende vankrid, 36 pakki mähkmeid ja kuldse retriiveri kutsikas.

Nii et miks peaks CR-V välja nägema nagu E-kategooria ulmefilmi võtteplatsilt pihta pandud rekvisiit, teavad vaid selle pilusilmsed loojad.

Õigupoolest peaks neilt ka küsima, mille pagana pärast oli vaja käsipidurihoovast sõjaveterani jalutuskepi käepide kujundada. Aastakümneid on käsipiduri kang olnud lihtne sirge pulk, aga CR-Vs on selle asemel mingi konks. Oleks seda konksu siis kuidagi mugavam kasutada või midagi.

Auto kenitlevast välimusest ja tobedast käsipidurist segadusse sattununa tundub suisa imekspandav, et rool on endiselt armatuurlaua vasakus servas ja ümmargune, mitte näiteks keskel ja kolmnurkne.

Salongis on peidus veel üks üllatus. Võrreldes CR-V eelmise põlvkonnaga on uus auto seest küll ilusam ja viimistletum, aga võrreldes näiteks Civicuga on CR-V viimistlusmaterjalid üsna robustsed. Või on arvestatud, et kaksikutel (või miks mitte ka kutsikal) võib autos «väike õnnetus» juhtuda? Sellisel juhul osutub miinus muidugi plussiks.

Plussina läheb kirja ka pea armatuurlauale toodud käigukang. Hämmastav, et selle napilt mõnekümne sentimeetri võrra kergitamine muudab käiguvahetused palju kiiremaks ja mugavamaks.

Lisaks jätab üles upitatud käigukang põrandale rohkem ruumi, ja seda pole ju üheski autos kunagi ülearu. Iseasi muidugi, et selle ruumiga pole suurt midagi peale hakata.

Seevastu kardaanitunneli (teate küll, see veider kühm, mis auto istmete vahelt otsekui poolteks jagab) viimine auto põhja alla tähendab, et tagaistmele mahub kolm inimest lahedamini kui mõnda teise autosse ning ka igasugust kola on lihtsam autosse pakkida.

Teine nutikas lahendus on pakiruumi korrusteks jagav riiul. CR-V tagaluugi kerkides tekib tunne, et oled sektsioonkapi ette sattunud: seal näib olevat lausa kolm riiulit.

Lähemal uurimisel selgub küll, et kõige ülemine riiul on tavaline kokkurullitav pagasiruumi kate, kuid sellest mõnikümmend sentimeetrit madalamal on tõepoolest riiul, mille kandevõime silma järgi nii mõnekümne kilo kanti võiks jääda.

CR-V nutikaim lahendus on aga see, mida silm ei näe. Nimelt sõiduomadused. Omas klassis on CR-V tagasihoidlikult öeldes üks paremini juhitavaid autosid. Ei ole just tavaline, et väikemaasturi rool oleks nii täpne ja vahetu ning nii hästi tasakaalustatud. Kui otse sõites rooli na-atukene keerata, kipub see ennast tagasi otseks keerama – nii et roolis istudes võib rahulikult aevastada, ilma et auto seepeale kraavi sõidaks.

Neere lahti ei põruta

Õnnestunud on ka vedrustus. Kui tavaliselt kipub sedasorti autode vedrustus olema kas liiga jäik või liiga pehme (tean nimetada mõnda CR-V konkurenti, mis meenutavad pigem kiikhobu kui autot), siis CR-V vedrud on parajalt trimmis. Ei lase autol kurvides õõtsuda, aga ei põruta teele pillatud pudelikorgist üle sõites neere lahti.

> Loe edasi