Ka kartulile ja kotletile võib Annelisi sõnul kultuurselt läheneda. Foto: Aldo Luud / SL Õhtuleht

Hakkasin mõtisklema toidukultuuri üle pärast seda, kui mu pilk oli pidama jäänud fotole, mis illustreeris sidruni-ürdivõis valmistatud tursafilee retsepti.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures loovalt tegutsemast takistavad.

Ma pole kunagi pooldanud kultuuri mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased «kultuurid», mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks prantsuse filosoof Michel de Certeau).

Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi: et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes endale monopoli, et toitumine on labane igapäevane tegevus.

See pole päris nii — ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine — miks seda juttu ja teadmist üldse vaja on.

Miks me ikkagi võiksime mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.

Toidukultuur jaguneb küll madalaks ja kõrgeks, kuid ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased esimesele ning puraviku consommeé serveerituna foie gras ja trühvliravioolidega teisele.

Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad: see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.

Pannes kokku prantslaste ja itaallaste filosoofia ja toidu traditsioonid ning idamaade meditatsiooni, võib ka kodus kartulile ja kotletile kenasti ja kultuurselt läheneda.

Kultuuriks saavad toidud siis, kui neil on või neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.

Näiteks kui mõelda Itaalia toidukultuurile, tuleb kindlasti meelde pühendumine, maitseained, turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad. Lisaks inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada.

Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.

Nähes sidruni-ürdivõis tursafilee retsepti ja seda illustreerivat fotot, libisesin sellest esialgu mööda, kuna see ei näinud välja nagu miski, millega end hetkel seostada. Eriti kui arvestada, et kõht oli tühi ja külmkapis ootasid makaronid ketšupiga.

Ometi ei ole ükski mainitud retsepti komponentidest - tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ega eksootilised produktid.

Ka kartuli-kotleti tandem võib olla kõrgem toidukultuur, kui seda teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust uusesti defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti — kui sellest teha sündmus, mis on hea ja mõtestatud.

Kirjutasin selle artikli pärast seda, kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud ketšupiga juustusaia ning taldrikule asetatud kurgiviile, mille peale naaber vaatas mu taldrikut ja ütles: «You always create your food.»

Ma olin väga üllatunud ning ütlesin, et ei pane seda ise tähelegi. Samamoodi joon ma vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit šampanjaklaasist.

Selline lähenemine teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui pelk kiire kugistamine.

Ka söömine võib olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.

Annelis Jahilo on lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala ning õpib hetkel meediat ja kommunikatsiooni Stockholmi Ülikoolis.