Toit

Tallinnas Vabaduse väljakul ühes keldris asuvasse Gruusia pubiks nimetatud Iraklisse sisse astudes tervitavad kliente pimedus ja vene keelt rääkiv ettekandja. Mõne aja pärast harjuvad silmad hämarusega ja hakkavad juba üht-teist seletama.

Pime on Iraklis seepärast, et korralikke valgusteid seal pole, nende aset täidavad imepisikesed elektrisinised lambikesed laudade kohal. Muidu on sisekujundus tagasihoidlik ja maitsekas, bambusest ja pilliroost detailid sobivad kokku ega moodusta pillavat sigrimigrit. Midagi gruusiapärast see paik samas küll ei meenuta.

VIIMASED KOMMENTAARID sassu mis jama juttu te  ajad?kui te ei tea  gruusia k[[gist midagi  siis olege vait ja  ;rage seletage  niisam... V Sattusin ka  juhuslikult sinna ja  küsisin šaslõkkide  kohta, näitsik vastas  selle peale, et povara  net... Teised kommentaarid

Kui silmi häirib pimedus, siis kõrvu vali tümpsmuusika, mis sobiks ehk ööklubisse, kuid mitte päevasesse toidukohta. Nurgas näitab teler venekeelset kanalit.

Esimestele pettumustele vaatamata on meie ootused toidu suhtes veel üsna suured. Peaks ju Gruusia köök kujutama endast rikkalikku toidulauda, mida katavad eelkõige šašlõkid ja muud liharoad. Menüüd sirvides selgub aga, et gruusiapäraseid roogi pakutakse Iraklis väga vähe. On vaid mõned omletid, šašlõkid ja eelroad, muidu koosneb menüü tavalistest salatitest ja praadidest, ja magustoite pole üldse.

Ettekandja ei tea toite

Menüü ise on kirja pandud vigases eesti ja inglise keeles. Kui küsime ettekandjalt, mida kujutab endast satsivi-nimeline eelroog, vastab ta: «Mina ei tea, see on Gruusia köök!»

Eelroad kantakse plekilise linaga kaetud lauale üpris ruttu. Kanaga satsivit (65 kr) kätte saades ei tea me ikka veel, mida see roog endast kujutab. Alles pärast toidukoha külastamist internetist järele uurides selgub, et tegu on kreeka pähklit sisaldava kastmega.

Iraklis näeb roog ausalt öeldes suhteliselt jube välja – kahe külma kanakintsu peal on mingi beež ollus, mis meenutab pasteeti, kuid maitseb magusalt. Sama kaste katab baklažaane (75 kr), mis on paraku pehmed ja plögased nagu tatiseened. Soojana oleks road ehk maitsvamad, ja kindlasti aitaks asjale tunduvalt kaasa see, kui valgustus lubaks näha, mida sööd.

Praade tuleb oodata kaua, ligi pool tundi. Selle aja jooksul paneb kõlareist kostev postitantsu muusika pea valutama ja sunnib juurdlema küsimuse üle: kuidas küll saab selline sünge äärelinna pubi moodi koht, milliseid tavaliselt leidub Lasnamäel ja Koplis, asuda Tallinna kesklinnas? Ja siin püsima jääda?

Laud jääb koristamata

Praadide ootamise ajal tekkinud ärritust leevendab veidi lõpuks lauale jõudnud roogade kena väljanägemine. Nii kanašašlõki (65 kr) kui seašašlõki (85 kr) juures on rohkelt lisandeid (need tuli küll 20–25 kr eest eraldi juurde tellida). Enne sööma asumist tuleb aga eesti keelt mitte eriti hästi mõikavalt ettekandjalt kahvleid ja nuge juurde paluda. Eelroogade nõusid ta praade lauale tuues ära ei vii.

Sealiha on suhteliselt pekine, ent samas pehme, mahlane ja hästi maitsestatud. Kana puhul pole vastupidiselt ootustele tegemist fileega, vaid poolkoibadega. Kana on krõbe ja hea, kuid üsna tavaline, meenutades rohkem lihtsalt ahjus küpsetatud kana kui šašlõkki.

Praed söödud, laseme Iraklist kiiresti jalga, sest niisama istuma ja olemist nautima see koht küll ei meelita. Kui, siis suure nälja korral vaid ühte šašlõkki võtma. Seejuures oleks igati tänuväärt, kui tehtaks väikesed muudatused teeninduse, valgustuse ja muusikavaliku osas.

Pubi Irakli Tallinnas

Pärnu mnt 16.

Avatud 10–02, R ja L 10–04.

Menüüst

• Hartšo 35 kr

• Adzaari omlett (muna, tomatipasta, maitseained) 30 kr

• Lambašašlõkk 130 kr

• Olivje salat (kartul, vorst, marineeritud kurk, roheline hernes) 25 kr

• Võileib kalamarjaga 25 kr

• Liha prantsuse moodi 80 kr

• Suitsuribiga täidetud loomaliha 95 kr

• Punases veinis praetud lõhe 120 kr

Allikas: Irakli