Tartu Ülikooli füüsikainstituudi doktorandil Martti Pärsil õnnestus läinud aasta lõpus näha arvutiekraanil orgaanilise aine terrüleeni vaid üht kiirgavat molekuli. Selleks kasutas ta oma kaheaastase töö tulemusel valminud toatemperatuuril töötavat lihtsa laseriga varustatud aparatuuri.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Leo
Fantastiline! ! ! ELAGU EESTI LOLLID AJAKIRJANIKUD!!! - Elagu! Elagu! Elagu! Teemanti molekul, my as...
Lea
Fantastiline! ! ! ELAGU EESTI TARGAD MEHED!!! - Elagu! Elagu! Elagu!
|
|
«Maailma suurtes teaduskeskustes on valgusega ühe molekuli vaatlemise seadmed olemas, kuid erinevalt meie doktorandi ehitatud seadmest maksavad need kümme korda rohkem,» kiitis kolleegi ettevõtmist Tartu Ülikooli füüsikainstituudi laserspektroskoopia labori juhataja Ilmo Sildos. Kõnealune seade valmis Eesti teaduse tippkeskuste programmist saadud ligi 500 000 krooniga. Kolleeg aitab Kuid edule järgnenud hommikul oli vaadeldav terrüleenimolekul sidet pidades «ära väsinud» või ainest aurustunud. Hädast aitas välja füüsikainstituuti uudse õppevormi raames õppima ja tööle tulnud Moskva üldfüüsikainstituudi doktorant Artem Basov, kes uurib Pärsi väljatöötatud aparatuuriga boori sisaldava sünteetilise teemandi kristallikesi. «Sellisel teemandil on hämmastavad keemilised ja füüsikalised omadused,» selgitas Artem Basov. «Sellest saab teha elektroonikatööstusele elektrivoolu läbilaskvat, kuid seejuures mitte kuumenevat, see tähendab ülijuhtivat materjali.» Boori sisaldava sünteetilise teemandi spektroskoopiliste uuringutega tahab Basov jälile jõuda, kuidas teemandi süsinikuaatomite vahele istutatud booriaatom annab sellele ainele ülijuhtivuse. Samas nööpnõela otsa suuruses teemandi kristallikeses sisalduvad lisanditena ka lämmastikuaatomist ja vakantsist (st tühikust) moodustuvad nn NV-kiirgustsentrid. Läinud teisipäeval õnnestus Pärsil just neid ükskuid kiirgustsentreid esimest korda Tartus vaadelda. Väiksest algab suur «Üksik molekul või kiirgustsenter on nagu läikiv nööp, mille võib kinnitada näiteks ravimi ühe suure molekuli külge, ning siis saab jälgida, mida see ravimimolekul rakus teeb,» selgitas Pärs uuringu eesmärki. Üksiku molekuliga opereerides saab välja selgitada üha paremaid ravimimolekule. Sildos lisas, et sellised uuringud on pannud aluse üliselektiivselt toimivate ehk vaid üht kindlat funktsiooni, näiteks vererõhku või vähirakke mõjutavate ravimite väljatöötamisele. Kuidas jõuda vaid üheni? Tartu ülikooli füüsikainstituudi akadeemikud Karl Rebane ja Vladimir Hihnjakov käisid juba 1980. aastatel välja idee kontakteeruda valguse abil vaid ühe molekuliga aines. Ameerika teadlane William Moerner saavutas selle eesmärgi 1990. aastate alguses. Tartu Ülikooli füüsikainstituudis saavutas analoogse tulemuse 1993. aastal Viktor Palm (jun). Tollal vajati üksiku molekuli vaatlemiseks väga madalat, -270-kraadist temperatuuri ja ülikallist kitsa spektraaljoonega laserit.
Allikas: Tartu Ülikooli füüsikainstituut
|
