Selle piirkonna postiljon Helje Martinson on võtnud endale paariks nädalaks puhkuse ning seetõttu istub autojuht Raul Pütsepa kõrval asendaja Maire Kundla, kirjutab Sakala. «Istub» on vale öelda. See on rohkem karglemine autoistmelt maha, lehed peos, paar sammu astumist postkastini ja tagasi, seejärel uuesti autosse, mõnikümmend või mõnisada meetrit sõitu ning jälle maha.Hõlpu on andnud need, kes on oma postkasti sättinud otse tee kõrvale, et tellitu saaks kasti susata autoaknast. Kui läheb aga vaja kahe käe tööd, näiteks katkise kasti korral, tuleb ikkagi maha hüpata. Maire Kundla on selles ametis olnud pisut üle nädala ning kastide asukohad, nende omanikud ja tellitud väljaanded selle ajaga selgeks saanud. Ta on varemgi postiljonina töötanud, kuid see oli aastaid tagasi. Siis veeti maal posti kohale taksoga. Tänapäeval on postitalitus palganud kindlad mehed või naised, niinimetatud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes viivad iga päev ajalehti ja kirju oma autoga laiali. Seekord on Päri postiringil motomees Raul Pütsepp, sama ringi sõidab aga ka tema noorem vend Priit. «Vahet pole, kes kunagi sõidab,» lausub vanem veli. Külaelu on iga päev silme ees Neil, kes maale posti veavad, on külaelu iga päev silme ees ning märkamata ei jää muutusedki. «Vaadake, kui ilus on meie Eesti ka hilissügisel!» ütleb Raul Pütsepp, kui postiauto sõidab mööd Pärnu maanteed. Rohi haljendab, nagu poleks vahepeal külma ja lund olnudki, ning mustaks pööratud põld reedab head atra ja kündja oskuslikku tööd. Paremat kätt jäävad nägusad eramajad. Aga vasakul olev roostes masinaid täis väli ei kaunista küll nende keskele jäävat majapidamist ega rõõmusta teelise silma. «Varsti valmib siin külalistemaja,» teatab postivedaja, kui oleme jõudnud Pärile endise Viljandi Näidissovhoosi keskusse. Info jääb siiski poolikuks, sest uueks ehitatava hoone peremeest ta ei tea. Kui oleme keeranud Pärnu maanteelt vasakule, Pinskale, hakkab silma välismaiseid suhteid reetva firma nimi Export Baltic Metallitööstus. Sohver teab, et ettevõtte varasem nimi oli Siim. Samal ajal kui autojuht seletusi jagab, on postiljoni kahel käel tööd, et panna firma kasti, mis tal täna saada on. Päri asulas võtab postiljon lehepaki käele ja astub suurte majade vahel ukselt uksele, et lehed laiali jaotada. Samal ajal teeb autojuht väikse postiringi kaugemal. Seal, kus postkast paikneb tee vasakul poolel, pistab sohver ajalehed postkasti. Tobra talu peremees on toonud postkasti kõrvale koguni plastämbri, sest neljapäeviti ilmuv «Eesti Ekspress» on nii paks väljaanne, et kasti see ära ei mahu. Liiati käib sellesse perre teisigi lehti. «Postijagamine on meeskonnatöö,» seletab paari jutukam liige. Peagi räägib ta noortest, kes on teeäärse elamu poole aastaga ilusaks teinud. Pere koer olevat aga surnud ja ilus kuut tühjaks jäänud. Postiljonid õpivad oma teel kõigepealt tundma küla koeri: neil on mõistlik teada, mida koduhoidjatelt oodata võib. Postiautot oodatakse Enamasti teatakse, millal postiauto väravasse jõuab, ning seda oodatakse, mõni tõttab vastugi. Asenduspostiljonil on posti sortimisele ja sellele järgneval teekonnal lehtede ja kirjade laialijagamisele kulunud küll mõnevõrra rohkem aega, kuid sedagi on osatud arvestada ning aitäh ütlejaid on siin ja seal. Üks neist on Pärnu maantee äärses majas elav Aili Org, kes seekord võtab lehetoojalt vastu «Postimehe» ja «Sakala», ning teine Pinskal Vahtra maja perenaine Kaja Aardeväli. Kase külge pandud postkast on küll väike ja veneaegne, kuid «Sakala» mahub sellesse vabalt ära. Kolmas on Päri lasteaia heledapäine majandusjuhataja Karin Kärmas. Ta astub postiljonile vastu, kohvitass käes. Ka suvilate piirkonnas elav Ester Kallakas on posti ootel. Ta tuleb väravale koos kena koeraga. Mõlemad postitoojad on meelitatud, et neid oodatakse. Nad püüavad ikka kiirustada, et inimesed auto väravale saabumist liiga kaua passima ei peaks. Rutata pole siiski lihtne. «No mis tee see on!» Sedaviisi ohkab Raul Pütsepp, kui on jõudnud suvilate vahele. Auk on augus kinni ning auto vajub vaevalt liikudes kord vasakule ja kord paremale viltu. «Majad on siin ju päris ilusad. Nad võiksid raha kokku panna ja ka tee korda teha. Ise ju sõidavad samuti,» nuriseb sohver, kui ta taas peatuse teeb, et postiljon oma kohust saaks täita. Varsti sõidame jälle Pärsti valla teedel. Nendegi kohta on noorel mehel üht-teist öelda, sest kohati saab ta löökaukude pärast liikuda ainult esimese käiguga. August auku liikudes võtab nördinud sohver sõna: vald käib kruusateid greideriga üle kaks korda aastas, tõstes sellega üksnes kivikesed pinnale. Kui iga kuu teid hööveldataks, oleks teine pilt. Talvel jäetakse teed lumest lahti lükkamata ja liivatamata. «Mulle tundub, et Pärsti vallas on teehooldus teise järgu töö, kuigi seal on ametis ka teede spetsialist,» lisab Raul Pütsepp. Postiauto peremees ütleb, et ta võiks sõidust keelduda, kui tee õige hulluks läheb, sest miks ta peaks oma autot lõhkuma. Aga lehti ju tellitakse selleks, et neid iga päev lugeda, ning ta ei taha inimesi petta. Peale Päri postiringi sõidavad vennad Pütsepad veel Tääksi ümbruse teedel ning seal on noormehe sõnul teine pilt: sealsed teed on hooldatud. Nende Volkswagen Transporter jõuab Tääksi kandi postkastide juurde plaani kohaselt kella 11 ja 14 vahel. Nii et Tääksi kandis pole hiline post juhuse asi, vaid otse plaanidesse kirjutatud. Kui päev läbi saab, on tavaliselt postiauto rataste alla jäänud 235 kilomeetrit. Asenduspostiljoni korral sõidab Tääksi ringi siiski teine auto. |
