Säreverest pärit ja Türil koolis käinud Angelika Lijur (26) sai nelja aasta eest Islandi kultuuri– ja haridusministeeriumilt stipendiumi minna sealsesse ülikooli islandi keelt ja kirjandust õppima. «See oli mu elu võimalus,» ütleb tollal pea ees tundmatusse lennanud Angelika praegu Järva Teatajale. Seltskond, mis teda saarel ees ootas, oli kirju. Stipendiaate olid tulnud igasugustelt erialadelt ja riikidest, sest uurida on Islandil palju. Näiteks vulkaane. «Island on vulkaanilise tekkega, esindatud on kõik vulkaanide liigid ja arengujärgud, teadlastel on tohutult uurimismaterjali,» selgitab Angelika. Elu käib vulkaani serval Vulkaanid on aktiivsed. Kõikide vulkaanide kuningal Heklal hoitakse hoolikalt silma peal, teadlased arvavad, et lähima 5 – 10 aasta jooksul hakkab ta kindlasti purskama. «Hekla purse paneb omakorda tööle veel vähemalt kolm läheduses olevat vulkaani ning neid mõjusid ja tagajärgi on praegu raske prognoosida,» ütleb Angelika. Kui mõne aasta eest purskas Grimsvotni vulkaan, varjutas udu ja suits taeva, katkes lennuliiklus ning laava sulatatud liustikuvesi pühkis minema teid ja sildu. Kahju ulatus miljonitesse dollaritesse. Angelika selgitab, et Hekla tähendab islandi keeles põrguväravate moodi kohta, millega hirmutati lapsi. Selle sõna vorme kohtab teisteski ümberkaudsetes keeltes. «Helvetti on soome keeles ju põrgu ja näiteks inglise keeles on väljend what the heck – mida põrgut, millest paljud inglasedki ei tea, kust see sõna tuleb. Tegelikult on vanainglise ja islandi keelel palju sarnasusi,» lausub ta. Angelika märgib, et islandi keel oli väga eraldatud, seetõttu on säilinud palju arhailist ja algupärandit, mis teistes skandinaavia keeltes on lihtsustunud. Seetõttu on keeleõpingutes natuke kasu nii ladina kui ka saksa keele tundmisest. Keel on raske ja seda hästi ära õppida võtavad vaevaks vähesed, seepärast vaatavad islandlased murega sisserännanud võõrtööjõu poole, kes on enamasti poolakad. Et väike rahvakild identiteeti ei kaotaks, panustatakse igal aastal suuri summasid keele ja kultuuri toetusse. «Island oli eelmise sajandi kahekümnendateni vaene riik ja sellest, kuidas Island rikkaks sai, võiks rääkida tundide kaupa,» ütleb Angelika. Praegu tuleb 300 000 elanikuga Islandi peamine rikkus kalandusest ja turismist, olulisel kohal on pangandus ja investeeringud. Kalandus on ka põhjus, miks Island ei taha minna Euroopa Liitu, sest seal on kvoodid. Aga Island ei püüa ainult ise, vaid rendib püügialasid, kust tulevad samuti suured summad. «Ainus sõda, kus Island kunagi on olnud, on tursasõda, kus ta oli Inglismaaga vastakuti,» lausub Angelika. «Seda meenutatakse siiani, kuidas väikeste paatidega hiiliti suurte traalerite juurde ja lõigati võrgutrossid katki.» Siit pärineb kuulus vaal Üks valupunkt on vaalad, mille küttimise vastu Euroopa Liit samuti on. Küsimusele, kas Angelika on ka vaala näinud ja teab, et selle nimi on Willy, tuletab Angelika meelde, et vaal Willy ongi Islandi kõige kuulsam filmitäht. «Willy, kelle nimi on tegelikult Keiko, on pärit Islandi vetest ja toodi lõpuks Islandi vetesse tagasi, kus ta ka suri,» selgitab ta. Teine Islandi kuulsus pärast Willy–Keikot on Björk. Nagu Eesti, hindab ka Island väga oma väheseid kuulsusi ja klubi, kus Björk käib, on igal juhul kuum koht. «Üldiselt peab olema raudne naine, et klubisse pääs väljas külma käes ära oodata,» märgib Angelika. Klubid on tavaliselt ülerahvastatud ja sissepääsuks tuleb väljas oodata – sisse saab siis, kui keegi välja tuleb. Samuti peab klubides ja baarides arvestama suure rahakuluga, sest alkohol, mida muidu müüakse vaid riigimonopolis, on kallis. Odava pooleliitrise õllekannu eest tuleb välja käia 100 krooni, kokteilide hinnad algavad paaristsajast kroonist. «Baarides kulutatakse meie mõistes tohtutuid summasid, kahe ja kolme tuhande suurused arved pole mingi ime,» ütleb Angelika. Islandlaste keskmised palgad ja üldine elatustase on kõrged ning pole muret, et spetsialistidele kodus korralikult ei maksta. Kui islandlane tahab hästi elada, on tal vaja klindlasti kaht autot: neist üks peab olema korralik džiip, millega sõita suvilasse ka siis, kui mägedest tulev tulvavesi on sillad ja teed ära viinud. Angelika teenis suvel hotellis administraatorina kuus keskmiselt 20 000 krooni. «See on muidugi nüüd see raha ja see töö, mille pärast islandlane pingutada ei taha, korralik sissetulek peaks olema ikkagi kaks korda suurem,» selgitab ta. Kuid see tähendab ka, et poes maksab piimaliiter 30 krooni ja leib teist sama palju. Kahekohaline tudengituba ühiselamus maksab 10 000 krooni, mida peetakse odavaks. Nii nagu mujal arenenud riikides, seovad ka islandlasi pikad laenulepingud. «Kõik on küll olemas, aga igas kuus võtab pank ikkagi oma osa,» sõnab ta. Tööle hakkab islandlane varakult ja see on soositud. Teismeliste hulgas on populaarne suvetöö parke korrastada. Mädandatud hailiha võib ka tappa «Muidugi nad muretsevad rahvuse püsimise pärast, kuid segaabielusid on samuti nagu meilgi,» teab Angelika öelda. «Enamasti kolitakse Islandilt kuhugi soojemasse kliimasse, aga nad kipuvad kurtma, et tunnevad oma saare tuulest võõrsil puudust.» Golfi hoovus hoiab küll temperatuuri enam–vähem kontrolli all, kuid eriti üle 15 soojakraadi saarel ei tunne. Eestlased teavad enamasti, et islandlastel on kuum vesi odavalt käes. «Kuum vesi on olemas just Reykjaviki–poolses osas, kus see mägedest torudega linna juhitakse, aga näiteks ida pool kuumaveeallikaid pole,» selgitab Angelika. Reykjavik tähendabki suitsust lahte, (reyk suitsu ja vik küla või laht), mis tuleb omakorda sellest, et inimesed nägid eemalt kuuma vett auramas. Ammendamatust kuuma vee varust loodavad islandlased suurt tuluallikat, praegusest energiast on kasutatud vaid väike osa. Et sooja vett on piiramatult, ujuvad inimesed aasta ringi välibasseinides, kus hakkab vahel nii palav, et tuleb end väljas tuule käes jahutamas käia. Väike miinus on vee suur ränisisaldus, mis annab endast tunda ebameeldiva väävlilõhnaga. «Mädamunalõhn on ka soojal veel, mis dušist voolab, see võib algul ära ehmatada,» sõnab Angelika. Veidi enne seda, kui eestlased asuvad vastlapäeval seajalgu sööma, otsivad islandlased välja hapendatud süldi, vaalarasva, verikäkid ja lambapead. Veebruaris on rahvuspidu porrablot, mil süüakse kõike, mis veel on selleks ajaks säilinud. Populaarsed rahvusroad valmivad muidugi kalast, üks ekstreemsemaid on maasse kaevatud ja mädandatud hailiha (hakarl), mis valesti valmistatult on mürgine ja võib sööjale sootuks saatuslikuks osutuda. «Islandlane võtab väikse tüki hailiha, mis on küllalt hirmus, et sinna kiiruga viina peale juua,» ütleb Angelika. Ta lisab, et noorsugu vanadele rahvusroogadele erilise vaimustusega ei reageeri.
> Loe edasi |
