Mäletan, kuidas ma esimest korda Ameerikas külas käies sattusin raamatukogus lehitsema teost «Seks, armastus ja kinnisvara», mis väitis, et ameeriklastele tekitab kinnisvara sama suuri kirgi kui seks ja armastus.
Nüüd olen kolm aastat elanud Ameerikas ja saan täpsemalt aru, millest see raamat rääkis. Tean ka mitut inimest, kes loevad igal hommikul kohvi juues lehest majamüügi kuulutusi. Mitte et nad majaostu plaaniks, nad lihtsalt mängivad mõttemänge. Nädalavahetustel käivad nad parasjagu müügil olevates kodudes n-ö lahtiste uste päevadel, et seal ringi vaadata ja veenduda, «mida selle hinna eest saab».
Kui satun pealt kuulma võõraste inimeste vestlust kohvikus, metroos või poes, kuulen ikka sedasama. Kinnisvara.
Koledad vannitoad
Majade ostu-müügi kõrval on teine sama suur hobi nende kujundamine. USA populaarseid telekanaleid on «Home and Gardening TV» (www.hgtv.com), tõlkes «Kodu ja Aia Televisioon».
Huvitav on jälgida näiteks «Kodujahtijate» saadet, kus kaamera jälgib kellegi uue kodu otsinguid. Saate alguses näidatakse frustratsioonis peategelasi nende senises kodus, lõpus aga suurt õnne – valikuvariantide hulgast on leitud See Õige. Korduma kippuvad tüübid on «ma-tahan-oma-isiklikku-mängutuba»-mees ja «siia-lõpuks-mahuvad-mu-kingad-ära»-naine.
Või siis kurioosumeid tutvustavad saated nagu «Ameerika kõige koledamad vannitoad», kus kohtab näiteks türkiissiniseid või leopardimustriga maast laeni plaaditud vannitubasid. Võitja – kõige koledamaks tunnistatud vannitoa omanik – saab autasuks remondiraha. Tõeliste maitseröögatuste vahele satub ka ajastutruid vannitoapärle eelmistest kümnenditest, mida saatelõike kommenteerivad disainerid soovitavad alles jätta just sellisena, nagu need on.
Suur osa selle telekanali saadetest on pühendatud majahindadele eri osariikides – mida saab ühe ja sama summa eest kolmes eri kohas. Või siis sellele, kuidas oma maja võimalikult kallilt ja kiirelt müüa – näiteks tasuvat enda fotod seintelt maha korjata enne ostuhuvilise tulekut...
Kinnisvara kuum aeg, kus hinnad tõusid ja müüa oli lihtne, on Ameerikas ametlikult lõppenud, ning nii rahvas, lehed kui ka statistika räägib kriisist.
Tüüpinimese tüüpiline maja
Tavaline eeslinnas asuv keskklassi ameeriklase maja on kindla plaaniga: suur köök, pidulik elutuba ja õhtusöögituba (viimaseid kaht kasutatakse harva), peretuba, kus enamik aega vaadatakse telekat ja mis vaesemate inimeste puhul võib täita ka piduliku elutoa funktsiooni, pluss magamistoad, mille arvu järele arvestatakse majade suurust.
Magamistoaks peetakse klassikaliselt ruumi, kuhu on sisse ehitatud riidekapp või garderoobituba. Magamistoad asuvad tavaliselt teisel korrusel, kust algab privaatsfäär – sealt kaugemale külalised tavaliselt ei pääse. Ühekordsetes rantšodes on magamistoad maja tagumises otsas.
Üks reegel – mis kehtib üha enam ka Eestis – on see, et kõik naabruses asuvad majad on samas hinnaklassis ning seal elavad sama elustiili esindajad. Ameeriklane võrdleb end naabriga – see ütlus on omandanud üha täpsema sisu pärast seda, kui olen ise Ameerikas neljas naabruskonna-kapslis elanud.
Maja on ajutine
Kogu selle kire juures, millega ameeriklane endale uut maja otsib, ei ole tavaliselt plaani «igavesest ajast igavesti». Mitte lapselastele pärandamiseks, oh ei. Põhjuse kolimiseks leiab alati: kas lihtsalt tüdimus, tahtmine saada müügist vaheltkasu... või näiteks firma asumine teise osariiki.
Suur osa ameeriklasi töötab korporatsioonides, mis oma töötajaid kas ühekaupa või osakondade kaupa ühest kohast teise organiseerib.
Sageli jätavad kolijad suure osa oma varast maha – levinud on väljamüügid, kus juba müüdud maja on avatud kõigile huvilistele ja igale mööbliesemele on hinnasilt peale kleebitud. Uues kohas alustab pererahvas valgelt lehelt või näiteks poolega oma vanast mööblist.
Eestis oleks ülimalt kummaline minna vallalise meessoost sõbra soolaleivapeole ning teha koos temaga tuur kolme magamistoaga majas, samal ajal kui peremees räägib valehäbita, kuidas ta ostis suure maja, et seal jätkuks ruumi ka tulevasele esimesele lapsele – jah, just sellest toast saaks hiljem lapse tuba...
Ameerikas on selline olukord aga üpris tavaline. Inimesed ei häbene rääkida oma pereplaneerimisest ning väga sageli elatakse majas, mis on mitu sammu ees tegelikest vajadustest.
Palju pisiasju
«Nii, ja nüüd asume kaunistama,» öeldakse kodukujundussaates sageli siis, kui minu maitse järgi on kodu juba valmis. Otsitakse kaminasimsile ritta seatud kujukesi ja diivanile padjakuhilaid. Skandinaavialikku minimalismi ei kohta siin kuigi tihti. Enamasti on sisekujundus mänguline, väikesi detaile täis kuhjatud.
Väga hinnatakse ka vanu või vanana mõjuvaid asju. Jõulude ajal võib näiteks näha, kuidas toaseinale on aukohale naelutatud vanad suusad. Ajakirjad ja teleshow’d aga õpetavad, kuidas pahtlilabida abil teha uuest seinast vana ja saada värvi kooruma.
Loomulikult on kõik eelkirjeldatu suur üldistus. «Ameerikat ei ole olemas» – see vana lasteraamatu pealkiri vastab tõele. Selle maa sees on tuhandeid subkultuurikesi, näiteks võib igas majapidamises kohata midagi, mis viitab pere etnilistele juurtele.
Itaalia või vene peredes hakkab silma rohkem kulda ja karda, põhjamaise taustaga peredes valget ja sinist, juudi majade akendel pole eales muid dekoratsioone kui nende kuueharuline küünal...
Mis on siis Ameerika? Võib-olla on ainus ameeriklasi ühendav joon armastus oma lipuvärvide vastu ja kirg kinnisvara suhtes.
