|
Inimesed, kelle elu keskmesse tõuseb raha ja kes soovivad seda aina rohkem
juurde teenida, muutuvad kaaskodanike suhtes vähem altruistlikumaks, vähem
sõbralikumaks ja suheldes ettevaatlikumaks, kirjutab LiveScience.com.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | rahapapi
päris jube. esmaspäeva hommikul teen lehe lahti ja sellised uudised!
uudu
Nagu vene sõjaväes armeenlased ütlesid:sada sõpra on parem kui sada rubla, sest iga sõber laenab sul...
|
|
«Mündil on kaks külge ja see kehtib ka inimeste suhtumises rahasse,» ütles
uuringu juht Kathleen Vohs.
Vohs jätkas, et isegi lihtne raha nägemine ja sellele pidevalt mõtlemine
muudab inimese motivatsioone ja käitumist.
«Inimesed tõstavad raha fookusesse, on valmis selle nimel rohkem tööd tegema
ja pingutama, kuid samas muutuvad oma inimsuhetes tundekülmaks ja kõike rahasse
ümberarvestavaks,» lisas uurija.
Uuring koosnes üheksast eksperimendist. Katsealused jagati kahte gruppi,
esimesele anti ülesanne tõsta fookusesse raha, teisele grupil soovitati mitte
rahale mõelda.
Lisaks viidi katsealuste peal läbi mitmeid teste, kus nad pidid vastama
vastavalt nende ette püstitatud ülesandele, mõelda rahale ja mitte mõelda
rahale.
Näiteks mängiti Monopoli, vesteldi raha teemadel ja osa nendest pandi istuma
arvuti taha, kus ekraanisäästjal oli raha pilt.
Katsealused pidid täitma ka ühe ülesande, kuid neil polnud aimugi, et sellega
uuriti nende reageeringuid raha suhtes. Ülesande käigus pidid nad lahendama
probleemi, mis nõudis kelleltki abi palumist.
Tulemused näitasid, et raha küljes rippuvad inimesed kutsusid alles viimases
hädas abi, kuna kartsid, et peavad selle eest maksma. Katsealune istus
laboratooriumis ja sisenes väidetav «üliõpilane»- katse läbiviija, kes palus
ennast aidata.
Üliõpilane selgitas, et ta vajab oma andmebaasi korrastamisel abi ja see
võtab aega ainult viis minutit.
«Mõned katsealustest ei aidanud üldse. Kontrollgrupi vabatahtlikud aitasid
keskmiselt 42,5 minutit ja raha fookusesse tõstnud grupi liikmed 25 minutit,»
ütles uurimuse juht Kathleen Vohs.
Teises katses jalutas juhuslikult valitud inimene läbi ruumi, kus katsealune
täitis mingit paberit. Esimese ülesandeks oli mitu pliiatsit «kogemata» maha
pillata. Tulemused näitasid, et rahale suunatud katsealused polnud nii altid
pliiatsite üleskorjamisel kui kontrollgrupi liikmed.
Tulemused näitasid, et pidevalt rahale mõtlevad inimesed olid iseseisvamad ja
ei küsinud just eriti tihti abi. Samas olles enesekesksemad ei soovinudki nad
suhelda ega uusi suhteid luua.
«Raha annab enesekindlust juurde ja see on aspekt, miks inimesed peavad seda
nii heaks kui ka halvaks. Ühiskonna arenedes võeti kasutusele raha, mis
võimaldas osta väljaspool kodumajapidamist toodetud asju ja teenuseid. See
omakorda andis raha omanikule oma ülejäänud pereliikmete ees eelise,» sõnas
uurija. Ta jätkas, et sellisel viisil kasvas individualism ja vähenes
kogukonnasisene koostöö.
Vohs selgitas, et see mõjutab ka tänapäeval inimeste suhtumist rahasse ja
selle eest saadavasse.
Toimetas Inna-Katrin Hein, PM online |
