Vanainimestele, kes kaanisid mineraalvett tempoga üks tibatilluke lonks tunnis, pakkus seltsi kass, kes päikese käes magas. Saan muidugi aru, et hispaanlased on kirglikud teenindajad ja tahavad igale kliendile jäägitult pühenduda, mistõttu korraga kolme kunde saabumine võis tekitada kõrtsipidajas tunde, nagu töötaks ta hullude päevade ajal Stockmanni tualettpaberiletis, aga ikkagi. Tundub kuidagi alatu väita, et sul on jube kiire, samas kui sul pole parajasti käsil midagi pakilisemat kui hambaorkidest ja oliividest pisikeste mehikeste ehitamine.
Sama alatu tundub ühe auto müümine teise nime all, nagu Chrysler seda teeb. Kevadel jõudis Eestis müügile Chrysleri tütarfirma Dodge’i mudel Caliber. Sügisel jõudis see auto jälle müügile! Ainult et nüüd on selle nimi millegipärast Jeep Compass. Leia neli erinevust Kergeusklikud lähevad muidugi õnge. Vaatavad, et ahah, kapotil on hoopis teine nimi, kere oleks nagu sootuks teistsugune – ju siis ongi teine auto. Aga ei ole. Tegelikult ei ole Jeep Compass midagi muud kui neljarattaveoga ja lömmilöödud tagaustega Dodge Caliber, mis näeb eestvaates kangesti Jeepi moodi välja.
Uksi lömmi tagudes autole uue välimuse andmine ja kahe ratta asemel nelja ratta vedama panemine ei ole just teab mis suur töö, nii et alguses tundub, et Jeep püüab inimesi nördimapaneval kombel alt vedada. Jeep Compass osutub siiski pisut teistsuguseks autoks kui Dodge Caliber. Muidugi on neil ühiseid jooni, näiteks välisdisain, millel ma diskreetse inimesena pikemalt ei peatuks. Pean kahetsusega teatama, et sisekujundus on neil karvapealt ühesugune. Aga üldmulje, mis autodest jääb, on väga erinev. Ennekõike erinevad autod sõiduomadustelt.
Sirgel teel on Compassiga mõnus sõita. Auto on ka maanteekiirusel vaikne, rool ei vänderda ning vedrustus triigib väiksemad augud ja konarused meeldivaks õõtsumiseks. Tore, mugav, muretu. Särtsu jätkub Käigukast saab mootoriga hästi läbi ja vähemalt diiselmootoriga prooviautol jätkus reibast minekut pea igal kiirusel. Kosmilisest kiirendusest muidugi rääkida ei saa, aga kas peakski? Sprinteritalenti on Compassil täpselt nii palju, et väärida linna sobiva maasturi nime.
Kurvilistele metsavaheteedele jõudes pilt enam nii ilus ei tundu. Ei teagi õieti, miks. Võib-olla on asi rehvides. Vähegi järsemas kurvis on igatahes selline tunne, et Compassi rehvid on tee külge kleepunud. Igati loogiline on järeldada, et auto on nii võimas, et rattad käivad kogu aeg all ringi, rehvid hakkavad sulama ja kleepuvad tee külge.
Igatahes tuleb Compassiga sõites meelde Kurt Vonneguti näidend «Õnne sünnipäevaks, Wanda June», kus muude huvitavate asjade kõrval räägitakse ühest Cadillacist, milles istudes olevat tunne, nagu istuks nätsu sees. Ja siis veel vedrustus. Kolleeg, kes vahetult enne kurvilist teelõiku pelgaja paigale kolis, hakkas peagi rääkima, et sõi vist eile midagi, mida poleks pidanud. Kõhus keeravat, pea käivat ringi ja higistama ajavat. Arutades, kas peaks ehk lähimast apteegist abi paluma, jõudsime uuesti sirgele teele ja varsti hakkas kolleegi näkku jume tagasi tulema.
Varjatud võimed Tee muutus aga taas käänuliseks ning õige pea oli kolleeg näost sama säravvalge kui Liis Lassi hambad. Vilunud inimestena jõudsime järeldusele, et kehva enesetunnet ei põhjusta mitte Rootsi köök, vaid Compassi igasuguste kurvide jaoks liiga pehme vedrustus. Mis pani muidugi arvama, et üle kivide ja kändude sõitmiseks peaks see auto hästi sobima. Paraku jäid Compassi sõiduomadused poris, liivas, samblal või muudel auto veermikule kõrgeid nõudmisi esitavatel pinnastel proovimata. Maastikusõit oli küll kavas, ent paraku selgus, et proovisõidu korraldajate ettekujutus maastikust vastab eestlase arusaamale kehvast külavaheteest. Aga et Compassi nelikveosüsteem Freedom Drive I on tehniliselt nagu light-versioon suuremate Jeepide neljarattaveost Quadra Drive II, võib arvata, et lummetuisanud teel ja seenemetsa või haljasalale parkima sõitmisega saab Compass kenasti hakkama. Kui jutt juba imelikele ettekujutustele läks: miks arvatakse, et väikemaasturi ostjad on kääbused? Et tagaistmel kitsas on, võib andeks anda. Aga et juhiistmel võib inimene, kes mahuks püstipäi Margus Metstaki jalge vahelt läbi kõndima, pea vastu lage ära lüüa, on küll imelik. Postimehe proovisõit: Jeep Compass 2,0 CRD 6M + Compassi sisekujundus on lihtne ja praktiline, midagi pole üle ega puudu. Viimistlusmaterjalid võiks aga paremad olla. - Et väikemaasturis tagaistmel jalaruumi napib, on tavaline. Aga et pea laepolstrisse lohu surub, on küll kurjast. + Keskkonsooli toodud käigukang jätab istmete vahele ruumi mahukale laekale ning on mõnusalt käepärases kohas. + Lisaraha eest saab tagaluugile tellida lahtiklapitava kõlaripaneeli. Nii saab metsas või mere ääres tõelise disko korraldada.
> Loe edasi |
