Telekanalites jookseb «Eesti toidu» arengukava järgi rahastatud toiduliidu reklaam, mis kutsub rohkem mahla jooma. Hirmkalli teostuse taga on aga kesine sõnum. Sama kehtib kogu arengukava kohta – koostajatel on justkui nappinud ühelt poolt reaalsustaju ja teiselt poolt intelligentseid lahendusi. Võib-olla on tõesti õigus ühel arengukava koostajal, kes nendib, et «Eesti toidu» arengukavas ongi palju ebaselgust, kokkuleppimatust ja alternatiivseid käsitlusi.

«Eesti toidu» kampaania ei eelda tarbijatelt ratsionaalset käitumist, vaid eesmärkideni jõudmiseks tuleb tarbija teadvusega pidevalt manipuleerida. Seda muidugi rahaliselt kasvavas mahus. Kohalik tootja mõtleb aga, et sööge mida tahes, peaasi, et toorme meilt ostate.

Ratsionaalsem oleks propageerida «Eesti toidu» asemel tervislikku toitu ja toitumist. Sest tarbimisseos tervislikkuse ja eestimaise päritolu vahel jääb alati tugevamaks kui seos Eesti köögi ja kohalikku päritolu toiduainete vahel.

Sa oled see, mida sööd

Eestlased söövad 17 miljardi krooni eest toidukaupu aastas. Sellest ligemale 40 protsenti moodustavad importtoiduained. Suuremat nõudluse kasvu kodumaiste toiduainete järele saab kasvatada mitte enam päritolu, vaid toidu tervislikkuse rõhutamisega. Isegi kvaliteet ei tähenda veel tervislikkust. Selliseks tarbijakäitumiseks on vaja suurendada toiduahela jälgitavust ja tõsta tarbijate teadlikkust.

Meie organism uueneb rakkude tasandil täielikult iga 5-6 aasta järel. Biomeditsiini teadlased on pidevalt soovitanud, et meie põhitoiduained peaksid pärinema saja kilomeetri raadiusest meie ümbert. Nendega on meie organismi ainevahetus kõige paremini kohanenud.

Lisaks valitseb üldjuhul reegel, et mida kaugemalt on toiduaine pärit, seda rohkem on seda keemiliselt töödeldud. Küsige endalt sagedamini, milliseid mürke me toiduga pidevalt sisse sööme?

Seega peaksime lisaks toiduaine koostisele rohkem teadma, kust toit pärineb ja kuidas see on toodetud. Selleks tuleb taotleda Euroopa Liidu siseturul toidu päritolu kohustuslikku märgistamist – Eesti võiks ühineda Iirimaa, Soome ja Rootsi taotlustega.

Peaksime nõudlema ka Euroopa Liidu siseturul toidu tootmiseks, töötlemiseks, pakendamiseks, konserveerimiseks ja säilitamiseks kasutatud pestitsiidide, antibiootikumide, kasvuhormoonide, toidulisandite, säilitusainete ja muude keemiliste (sünteetiliste) ainete märgistamiskohustust toidu etiketil. Praegu tehakse seda vaid osaliselt.

Ühtlasi tuleks jaekaubanduses ja toitlustusasutustes sagedamini nendest normidest üleastumisi monitoorida ja karistada. Elanikele tuleks selle kohta meedias regulaarselt teateid jagada.

Küsige endilt ka, miks on «keemia» maksimumsisaldused toiduainetes lubatud täiskasvanute, mitte aga laste tervisetaluvuse piirides? Arenenud lääneriikides on riigi- ja munitsipaalkoolide territooriumidel rämpstoit keelatud, sest lapsed pole ise võimelised teadlikke tarbimisotsuseid langetama. Paljud riigid on keelanud ka kiiritatud toidu müümise, ja seda mitte ainult koolides, vaid ka kõikvõimalikes muudes toitlustusasutustes.

Koolid mahetoidule

Eesti riik maksab omavalitsustele iga kuni 9. klassi õpilase ja kutsekooli tudengi kohta ligemale 11 krooni toiduraha päevas. Kokku 280 miljoni krooni ringis aastas. Siia lisandub 15 miljonit krooni koolipiimatoetust. Kui tasuta koolitoit otsustatakse viia sisse ka gümnaasiumidesse, ulatuks riiklik koolide toitlustamistoetus ligemale 350 miljoni kroonini.

Samal ajal toetab riik rohkem kui 900 põllumajandustootjat 70 miljoni mahetoetuse krooniga aastas. Seejuures ei jõua suur osa sellest mahetoodangust üldse turule. Kas ei oleks mõistlik koolitoidu- ja mahetoetused omavahel siduda, et võimalikult paljudel lapsevanematel tekiks soov hakata koolides nõudma kohalikku mahetoitu? Võitjateks oleksid nii mahetootjad, kellele tekiks «ei millestki» arvestatav ja stabiilse nõudlusega turg, kui ka lapsed, kes saaksid tervislikku toitu.

Kuigi enamik Eestis seda soovib, pole WTO ja ELi vahel sõlmitud lepingutest tulenevalt võimalik keelustada geneetiliselt muundatud toiduainete kasutamist, ega ka geneetiliselt muundatud organismide looduskeskkonda viimist. Geneetiliselt muundatud toidu märgistused ja mahemärgistused ei ole andnud märkimisväärseid tulemusi, et turul tarbijavalikud toimima hakkaksid.

Võib-olla tuleks kohustada jaekaubandusettevõtteid geneetiliselt muundatud organisme sisaldavaid tooteid ja mahetooteid müügipindadel eraldi esitlema? Ehk peaksid toitlustusasutused teavitama oma tarbijaid eraldi geneetiliselt muundatud toodetest ja mahetoodetest toidumenüüdes? Kuigi Euroopa Komisjon on Saksamaa ühe sellise algatuse tagasi lükanud, pole need arutelud veel sugugi lõppenud.

USAs on toidukaupade hinnad viimase 20 aastaga kaks korda langenud, samas kui elanikkonna kulutused ravimitele on suurenenud kolm korda. Ka eestlased söövad tablettidena sisse ainuüksi kaltsiumit 300 tonni aastas.

Toidutööstusstruktuur ja arendustegevus suruvad peale uued tarbimisvalikud ja -harjumused, aga ka probleemid. Eesti riik peaks eelkõige harima inimesi, et nad oskaksid tervislikult toituda ning muutma toiduahelad võimalikult läbipaistvaks.