Southwestern
Company on rahvusvaheline organisatsioon, mis pakub noortele üle
maailma võimaluse minna Ühendriikidesse raha teenima, kirjutab Virumaa Teataja. Ameerikas müügiagendi tööd teinud Kätlin Ojamaa arvates oli ettevõtmine karm.Kui pikalt te arutlesite, kas minna Ameerikasse
raamatuid müüma, ja millised olid aspektid, mille üle mõtlesite? Kõigepealt
mulle helistati ja räägiti, et on võimalik minna Ameerikasse raamatuid
müüma, ja küsiti, kas ma oleksin sellest huvitatud. Ma ei pidanud kohe
vastust andma ja läksin Tallinna ülikooli seda firmat, müügitööd ja
kogu suve tutvustavat loengut kuulama. Selle loengu lõpus
küsitigi, kas ma tahaksin minna või mitte. Põhimõtteliselt ei olnudki
pikemalt aega mõelda. Arvasin, et võiks proovida küll. Miks te läksite just Ameerikasse müügitööd
tegema? Ma
olin nii palju selle müügitöö kohta kuulukaid kuulnud, et tahtsin ise
käia ja proovida, mida see endast kujutab. Ja loomulikult kogeda
teistsuguses kultuuriruumis elamist. Mis teid kohale jõudes ees ootas? Kõigepealt
läksime Nashville’i, kus on selle firma peakorter. Järgmisel hommikul
algas nädal aega kestnud koolitus ja tutvustavad loengud. Ja neid
müügitekste, mis pidid olema pähe õpitud, neid sai veel korratud.
Mängisime läbi situatsioone, mis suve jooksul ette võivad tulla. Aga
kõike ei oska ka ette näha. Kirjeldage lühidalt ühte tavalist müügiagendi
tööpäeva. Meil
käis kõik range päevaplaani järgi. Äratus oli 5.59 ja kahekümne
minutiga pidi olema majast väljas. Hommikust sõime majast väljas,
kogunemiskohas, kuhu kõik selle piirkonna eestlased kokku tulid. Natuke
enne poolt kaheksat läksime söögikohast laiali. Hiljemalt 7.59 pidi
olema esimese majapidamise uksele koputatud. Kell kaksteist võisime
teha viieminutilise lõuna, järgmine söögipaus oli kell viis. 21.31 oli
kõige varasem aeg, mil võis viimasele uksele koputada. Kell 22.10
pidime ühele organisatsioonikaaslasele helistama ja oma päevast
rääkima. Enne magama minekut pidi tehnilist kirjandust lugema ja juba
enne ühtteist magama minema. Teil oli vaja väga palju ringi liikuda. Kuidas te
ühe ukse tagant teise taha käisite? Meie
organisatsiooni liidril ja mäned˛eridel olid autod, sest neil pidid
olema. Aga mul oli kaksteist nädalat kasutada ratas, millega ma
kolmteist tundi päevas ja kuus päeva nädalas sõitsin. Viimasel nädalal
sain endale auto, sest pidin minult tellitud raamatud ise kohale viima.
Rattaga oleks seda raske teha olnud, seepärast laenas naabrionu mulle
oma auto. Aga kui muidu ei oleks autot saanud, oleks pidanud selle
rentima. Kuidas te endale elukoha leidsite? Esimese
öö veetsime motellis. Järgmisel hommikul hakkasime endale elukohta
otsima. See nägi täpselt samuti ette suvalise ukse peale koputamist,
misjärel me küsisime, kas neil on vaba tuba rentida või niisama
kasutada anda. Või äkki nad oskavad kedagi soovitada, kellel on tühi
tuba. Kaks päeva käisime sel kombel ringi, mis aga tulemust ei andnud. Et
ameeriklased käivad hästi palju kirikus, siis läksime pühapäeval
kirikutesse. Paraku olid minu külastatud kirikud väga suured ja ma ei
saanud jutlustajale rääkida, et ma elukohta otsin. Seega ei saanud ka
jutlustaja inimestele mu soovi edastada. Aga ühel mu kaaslasel õnnestus
teises kirikus pastoriga jutule saada ja tema edastas mu kaaslase palve
nii jutluse alguses kui ka lõpus. Ja nii saimegi endale elukoha. Kui nüüd tagasi vaadata, kas oleksite tahtnud
korralduse kohta rohkem informeeritud olla? Mäned˛er
rääkis mulle küll, et töötame, otsime ise endale elukoha, ise maksame
söögi ja kõige muu eest. Ja lõpus läheme turismilinna Gatlimburgi
puhkama ja lihtsalt lõbutsema. Sellest jutust jäi mulje, et selle eest
ei pea me ise midagi maksma. Siis aga tuli välja, et ka selle tarvis
peame raha välja käima. Ka raamatute müügiga ei läinud lihtsalt.
Klientidelt saadud raha saatsime kõik firmale, endale jätsime vaid
elamisraha. Aga kui need raamatud, mis inimesed meilt olid tellinud,
tulid kohale, pidime jälle maksma, et need üldse kätte saada. Firma ei
võtnud meie konto pealt midagi, kuigi olime juba teeninud ja selle raha
ka firmale edastanud. See oli üllatus, mina selle peale ei osanud
esialgu tulla. Mis oli kõige positiivsem, mis te sealt endaga
kaasa tõite? Seal
oli vaja hästi palju positiivsust. Kui sa positiivne ei ole, siis sa
seda suve üle ei ela. Ja mu taluvuse piirid on nüüd palju kõrgemal. Ma
talun ebameeldivaid inimesi natuke rohkem ja suudan neile natuke rohkem
naeratada ega hakka kohe nähvama. Kas te oleksite valmis järgmisel aastal uuesti
minema? Tore, et läksin, tore, et tegin, tore, et nägin, aga makske või peale, tagasi ikka ei lähe.
> Loe edasi |