|
«Me räägime
leivast häbematult vähe,» ütles leivatööstusi koondava Eesti Leivaliidu
tegevdirektor Arnold Kimber Sakalale. «Eesti leib, piim ja juurvili on kõige
tervislikumad asjad meie söögilaual ning ma arvan, et leib on isegi
esikohal.»Kimberi
arvates inimesed küll teavad, et leib on tervislik, aga see ei tule
neile igapäevaelus meelde. «Ta on liiga tavaline. Me ei märka teda.»Leivale kulub 500 krooni aastas Oktoobri esimesel nädalal peetakse juba kümnendat aastat järjest üle-eestilist leivanädalat, et propageerida leiva söömist. «Me
ei tee rukkileivale reklaami selleks, et teda rohkem müüa. Me tahame,
et eesti rahvas tarbiks leiba rohkem. Leiva tootmine on
südametunnistuse asi. Majanduslikus mõttes teeksime hea meelega hoopis
saia,» rääkis Arnold Kimber. Tema andmetel söövad eestlased leiba endiselt üha vähem. «Laias
laastus süüakse Eestis inimese kohta 25 kilogrammi leiba aastas. See
teeb umbes 70 grammi päevas,» rääkis Kimber. «Ilmselt on inimesed
saanud rikkamaks ning söövad rohkem midagi muud,» pakkus ta välja ühe
põhjenduse. Leivaliidu tegevdirektor tunnistas, et tal teeb meele kurvaks teadmine, kui palju inimene aastas leiva peale kulutab. «Kui
korrutada seesama 25 kilo keskmise põrandaleiva kilohinna ehk 20
krooniga, teeb see leiva peale kulutatavaks summaks 500 krooni aastas,
mis on suhteliselt väike summa,» nentis ta. «Kui me tahame, et
väiketööstused tagasi tuleksid, peab see summa olema tunduvalt suurem.» Kimber
on nõus, et kõige vähem tarbivad leiba endiselt noored, kel on palju
muid maitsvaid ahvatlusi. Seepärast proovitakse nende suhtumist
leivasse mitmesuguste ettevõtmistega muuta. Leivanädalast võtavad
koolid ja lasteaiad Kimberi sõnul usinasti osa ning suuri lootusi paneb
ta ka koolileiva programmile, mis on kenasti käivitunud. Võõrad maitsed ei võlu Kui
vahepeal olid eestlaste seas väga populaarsed mitmesugused teraleivad
ja muud meile uudsed leivasordid, siis nüüd on inimesed Arnold Kimberi
hinnangul pöördunud tasapisi tagasi vanade sortide juurde. «Eks
selleks ole ikka propagandat ka tehtud, kas või presidendiproua Evelin
Ilves. Aga inimesed hakkavad ise ka aru saama, et puhas rukkileib on
kõige tervislikum. Teraleib ja muu selline on eksootika,» kõneles ta. Peale
rukkileiva on leivaliidu tegevdirektori jutu järgi populaarsust kogumas
täisterajahust vormileib, mis nõukogude ajal oli enim levinud ning mida
kiputi halvustavalt seakeeksiks nimetama, sest leib oli jõusöödast
odavam ja kolmandik vormileivast söödeti loomadele. Kimberi sõnul
on eestlaste suhtumine leivasse olnud ka taasiseseisvusperioodil
konservatiivne ja välismaa moode pole nad omaks võtnud. Pigem on
pidanud väljast tulnud tootjad kohanema siinse maitsega. «Kui
Fazer Eesti turule tuli, katsetas ta soomlastele sobivate toodetega,
aga eestlane ei võtnud kuivikute söömist omaks. Muidugi on ka
näkileibadel oma koht, aga eestlane tahab ikka tavalist rukki- või
peenleiba,» rääkis Kimber. Leivatööstus on tema hinnangul aga
sedavõrd konservatiivne valdkond, et siin ei saa niimoodi maitsetega
mängida nagu piima- või joogitööstuses, kus tullakse turule üha
eriskummalisemate maitsetega. «On siingi nišitooteid, kuid neid on
vähe. Küll käib kõva tootearendus ning uute variantide otsimine
saiatoodete, pirukate ja kookide osas.» Märgistus eksitab veidi Natuke teeb Arnold Kimberile muret meie pakendimärgistus, mis võib jätta inimesele leiva koostisest vale mulje. «On
mullegi helistatud ja küsitud, mis rukkileib see selline on, mille
pakendil on rukkijahu sisalduseks märgitud 68 protsenti. Põhjuseks on
aga seadus, mille järgi tuleb pakendil kirja panna kõik koostisosad,
kaasa arvatud vesi, sool ja juuretis. Nii see protsent tuleb,» kõneles
Kimber. Rukkileivaks võib leivaliidu ettekirjutuse järgi nimetada
vaid niisugust leiba, milles on jahudest rukkijahu osa vähemalt 90
protsenti. Ülejäänud osa võivad moodustada seemned, linnased ja muu
seesugune. Üks leivatootjate muresid on Kimberi ütlemist mööda ka
see, et napib kodumaist teravilja. Praegu tuleb umbes pool teraviljast
väljastpoolt sisse osta. Põhjus pole mitte see, et siin ei
toodeta küllalt teravilja, vaid see, et viinatehased suudavad
põllumehele vilja eest rohkem maksta. «Ma ei teagi, kuidas see
asi laheneb,» nentis Kimber ning lisas, et loomulikult teeksid
leivatööstused hea meelega leiba just kodumaisest viljast. Missiooni küsimus Arnold
Kimber rõhutas, et leib pole tootjatele mitte teenimise allikas, vaid
missiooni küsimus. Leivategu on mitu korda keerulisem ja aeganõudvam
kui saiaküpsetamine ning leiva kasumimarginaal on saiatoodete omast
tunduvalt väiksem. «Tekib küsimus, miks peaks selle leivaga üldse
jändama,» lausus Kimber. Seepärast toodavadki rukkileiba tema sõnul tõsisemad tegijad, keda on Eestis tosina jagu. Neist seitse valmistab ka koolileiba. Leivaliidul
on praegu 22 liiget ja need moodustavad umbes 70 protsenti
pagaritoodete tegijaist. Suurtest firmadest ei kuulu leivaliitu praegu
näiteks Eesti Pagar, põhjuseks kunagised vaidlused kaubamärkide üle. «Eesti
leib ei kao kuskile,» rõhutas Arnold Kimber. «Sellega ei saa me aga ka
ühelegi kaugele turule minna, sest rukkileivas ei kasutata
säilitusaineid ja see ei säili nii kaua.» LEIB Keskmine Eesti kauplustes saada olevate leivasortide arv maikuus: 1995 — 4,9 2000 — 23,9 2005 — 40,5 2007 — 38,1 (sh. Tallinnas 66 ja maapiirkondades 20,6) Allikas: Leibur |
