Poisi isa, Tartu linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja Mati Raamat kiirustab auto juurde ning naaseb õuntega. Hobune nosib neid isukalt ning 10-aastane Julius vaatab seda naerul näoga.
See on vähene, mida ta hobusele vastutasuks anda saab. Juliusel ja tema perekonnal on paljuski 7-aastasele hobule nimega Greifi tänulik olla.
Sünnitrauma tõttu töötab Juliuse parem kehapool vasakust kehvemini. Poolteist aastat tagasi viis isa poja ratsutamisteraapiasse, lootes, et sellest on abi. «Ta peab hästi palju pingutama, et parema poole käe ja jalaga midagi ette võtta,» selgitab poisi isa. Hobuteraapia on pikaajaline ravi ning seetõttu ei saa kohe paranemist või muutust oodata. «Ükski teraapia ei ole selline imeravim, mis teeks kohe terveks,» räägib ratsutamisterapeut Elerin Raadik. Kui aga regulaarselt ravil käia, on samm-haaval arengut märgata. Reageerib loomasaadete peale
Hobusega ratsutades tuleb talle käskluste jagamiseks liigutada nii käsi kui jalgu, seetõttu on Julius sunnitud oma mõlemat kehapoolt kasutama. «Ta saaks ka ainult vasaku käega hakkama, aga kuna hobune nõuab kahelt poolt võrdset kohtlemist, siis Julius püüab seda ka muus elus rakendada,» räägib poisi isa ja nendib, et Juliuse koordinatsioon on paranenud. Mõhnkeha puudulikkusega Jaan-Erik Simsoo (4,5) on nii füüsilise kui vaimse puudega poiss Põlvast, kes ei liigu ega räägi. Ratsutamisteraapias hakkas ta regulaarselt käima tänavu kevadest ning ema Karini hinnangul on temagi puhul arengut näha. Muidu apaatne Jaan-Erik, kes ei suhtle ega suuda ise liikuda, hakkas näiteks hiljuti reageerima telerist tulevate loomasaadete peale. Ema hinnangul on põhjuseks just ratsutamine. «Ta on hakanud meid, koduseid, ära tundma ja kuidagi märku andma. Varem seda ei olnud,» lisab Himmaste algkoolis õpetajana töötav Karin Simsoo. Kui Jaan-Erikule öelda, et nüüd minnakse hobusega sõitma, reageerib ta sellele kohe. «Ta sõnaliselt ei väljenda midagi, aga kuidagi elevile läheb küll natuke,» selgitab ema. Poiss on ka emotsionaalsem ning annab enda soovidest rohkem märku, seni pidi neid ära arvama. Iga hobune ei sobi
Nii Jaan-Erikule kui Juliusele Tartu lähistel ratsutamisteraapiat tegeva Elerin Raadiku kinnitusel töötavad hobuse seljas sõites samad lihased, mis kõndideski. Nii saavad füüsilise puudega lapse vastavad lihased stimulatsiooni. Lihasjäikuse korral aitab ratsutamine lihaseid lõdvestada ja samas treenida. Vaimse puudega lapsele on olulisem lihtsalt hobuse lähedus, soojus ning suhtlemine. Seetõttu on hoburavi hea ka psühholoogiliste probleemide, näiteks söömishäirete ravimisel. «Hobune kunagi ei halvusta ega näita näpuga,» selgitab Raadik ja lisab, et suksu kannatab välja käitumise, mida teistel inimestel on raske aktsepteerida. «Ta vastab kiindumuse ja heasüdamlikkusega, täites ratsaniku käsud.» Kuid mitte iga hobune ei sobi ratsutamisteraapiaks. «Neid hobuseid on nii raske leida, kes selle töö jaoks sobivad,» nendib Raadik. Teraapiaks sobiv hobune on eelkõige rahulik.. Kuidas selline hobune teiste hulgast ära tunda, peab teadma terapeut. «Et seda valikut teha, peab ise olema piisavalt hea ratsutaja ja tundma hobuseid hästi,» märgib Raadik. Lisaks vähemalt 5-6-aastasele ratsutamiskogemusele peab terapeudil olema ka baasharidus arsti, füsioterapeudi, psühholoogi, sotsiaaltöötaja, tegevusterapudi, eripedagoogi või logopeedina. Vaid nende elualade esindajad saavad läbida ratsutamisteraapia koolituse. Kui eelnevad tingimused on täidetud, vajab terapeut veel loomulikult hobust ja kohta, kus ratsutada. Raadiku kinnitusel maksab hea ja rahulik hobune vähemalt 50 000 Eesti krooni. Lastele oluline keskkond
Tartu Ülikooli füsioteraapia magistrant Raadik on ratsutamisega tegelenud 14 aastat. Ta läbis ratsutamisteraapia koolituse ning on puudega lapsi treeninud 2,5 aastat. Kuigi teraapia sobib ka täiskasvanutele, on Raadik otsustanud ainult lastega tegeleda. «Lapsed veel arenevad ja on võimalik, et mitmekülgse raviga saavad nad tulevikus paremini hakkama,» põhjendab ta. Lastele meeldib teha kõike mänguliselt ning hobusega ratsutamine - eriti kui see toimub õues - on lapsele huvitavam kui kinnises ruumis protseduuridel käimine. Sellegipoolest ei alahinda Raadik ühtegi teraapia vormi ega tõsta ka hobuteraapiat teistest kõrgemale, sest sobivaim ravi sõltub siiski patsiendi diagnoosist. Alati hobust raviks kasutada ei saagi. Ratsutamisteraapia ei sobi inimesele, kellel on diabeet, tõsine sensoorne puudulikkus (meelte või tajumisega seotud puue), käitumishäired, mis võivad põhjustada turvalisuse probleeme nii talle endale, hobusele kui terapeudile jne. Kui takistuseks on hobuse kartus, siis sellest on võimalik üle saada. «Ma ei julgenud alguses hobuse lähedalegi minna,» tunnistab Jaan-Eriku ema Karin. Peagi sai ta aga hirmust üle ning nüüd talutab ta Greifi ratsmeid pidi ringiratast kõndima, samal ajal kui terapeut Jaan-Erikuga hobuse seljas harjutusi teeb.
> Loe edasi |
