Reis

India on väga rikas riik: seal on rikkalikult rahvast, rikas kultuur, kuid kõige rikkam näib India olevat vaesuse poolest.

Ma ei räägi loendamatust hulgast kerjustest, kes turistidelt ülipealetükkivalt almust paluvad. Kerjuseid võib näha ka Brüsselis ja New Yorgis, isegi Rakveres, kirjutab Virumaa Teataja.

Ma ei räägi mõistagi nendest arstidest, IT-spetsialistidest või advokaatidest, kelle üksikud villad üldise kõntsa sees säravad.

Ma räägin miljonitest inimestest, kes pingutavad 40-kraadises kuumuses naeruväärsete ruupiate eest velorikšat vändates, naturaalmajanduse korras kitsi karjatades või arhailisel moel tänavaid ehitades.

India on nii suur riik, et pole olemas üht sõna, mis kogu riiki iseloomustab, iga piirkond on teisest veidi erinev. Kui Rajasthanis näeb tänavatel kaamelirakendeid, siis Varanasi ümbruses veavad vankrit kõhetud setukad. See on kõige labasem võrdlus, mis meelde turgatab. Kuid isegi rikšad on eri piirkondades erinevalt mukitud.

Palav ja lärmakas

Mida me üldse teame Indiast? Teame, et seal asub üks maailmaimedest - Taj Mahal - suurim ja kauneim hauamonument maailmas, nõukogude ajast mäletame ka India kaheseerialisi naiivseid muusikalisi filme. Teame, et India on oma miljardilise rahvahulga juures Hiina kõrval suurim riik maailmas, teame samuti, et see kubiseb usunditest, kuhu paljud ennast leidma lähevad.

Ütlen kohe välja, et India vastas peaaegu täielikult minu ettekujutusele: palav, palju lärmi, õudne liiklus, räpased teed ja tänavad, kipakad majad ...

See kõik oli väsitav, kuid põnev. Õieti tulebki siin täpsustada, et mina käisin kaemas kultuuri Delhi ümbruses, vaatasin Rajasthani piirkonna kauneid ajaloolisi losse, imetlesin Kahjurajo sõbralikke inimesi ja imestasin Varanasis Gangese jõe ääres inimeste usule pühendumise üle. Ja maitsesin mõne päeva jooksul elamist ka tükikesel Nepalist, selles tillukeses naaberriigis, mis asub oma Himaalaja kõrgustiku ja 8848 meetri kõrguse Mount Everestiga maailma katusel.

Ma ei soovinudki vedeleda Goas ookeani ääres palmide all, kolada tiigritega võidu Kesk-India džunglites ja vaadata Bombay tornelamuid.

Indias algab turismi kõrghooaeg oktoobrist, mil mussoonid on möödas ja ilm põhjamaalasele vastuvõetavam, kuid suve lõpus mineja saab tunduvalt odavamalt ja turiste pole samuti nii palju jalus.

Mugavalt ja lihtsalt

Reisile minekuks on olemas mitu varianti: võib osta pileti ja minna omapäi, täiesti metsikult, mis teeb ettevõtmise suhteliselt ebaturvaliseks ning võib venitada mõnes kohas asjatult aega; võib võtta turismipaketi, mis on mugav, kuid kallis. Mina kasutasin kolmandat võimalust - ostsin Finnairilt kampaania ajal odava pileti, otsisin Internetist välja kohaliku reisibüroo ja lasin teha neil pakkumise eeldusel, et tahan paari nädala vältel näha India pealinna, selle lähedal nn kuldsesse kolmnurka jäävaid vaatamisväärsusi, kuid lisaks veel Gangese jõge ja naaberriiki Nepali.

Suhtlemine oli kiire ja sõbralik, kooskõlastasime ruttu marsruudi, leppisime hinnas kokku, võtsin kolm sõpra kaasa ja polnudki muud muret, kui lennukisse astuda ja kuue ning poole tunni pärast sealt maha.

Ülejäänu korraldasid kohalikud, kes vedasid meid konditsioneeritud maasturiga punktist A punkti B, tassisid kohvreid ja olid giidi eest. Kui vahepeal tuli võtta vahemaad lennuki või rongiga, siis ootas meid «lapsehoidja», nõnda me oma abilisi kutsusime, juba vastavalt lennu- või rongijaamas ees.

Lend Indiasse kestab üsna lühidalt, kuid selle aja jooksul näeb paljut. Näiteks, kui ma Kabuli kohal aknast öist Afganistani silmitsesin, pidin äärepealt stjuardessi toodud mahla kurku tõmbama - mägedes käiski sõda, vahetpidamata vastas valgussähvatus ühe mäe tagant valgussähvatusele, mis tuli teise mäe juurest. Ja seda suvalisel reedel õhtul kella kümne ajal. Õnneks nad üheteistkümne kilomeetri kõrgusel lennanud Boeinguni ei ulatunud.

New Delhi lennujaamas võttis meid vastu 35-kraadine leitsak, ja seda kella ühe ajal öösel. Kahe Indias veedetud nädala jooksul siiski 40-kraadist õhutemperatuuri kogeda ei tulnud ning kardetud mussoonvihmadestki pääsesime. Vaid korra poole tunni jooksul saime Varanasis tunda sadu nagu oavarrest. Nõnda võisime unustada enne reisi India kohta loetud uudised suurtest üleujutustest.

Kuldne kolmnurk

Põhja-Indias käies läheb kohaliku eluolu ja kultuuriga tutvuja nn kuldsele kolmnurgale, mis hõlmab teekonna pealinnast Delhist Jaipuri ja Agrasse.

Paarisaja kilomeetrine sõit Jaipuri on elamus omaette. Sellist saginat, mis tolle tee peal näeb, võib ette kujutada vaid väga elava fantaasiaga inimene. Suurte rekkade kõrval vuravad teedel tsiklid ja rollerid, millele mõnigi kord on mahutatud ema, isa ja kõik kolm last. Suurte autode tagakastil on kirjas «Palun anna signaali!». Loomulikult võetakse seda palvet täita ja see pidev tuututamine kaigub kõrvus veel nädal pärast koju naasmist. Oleksin ebaaus, kui väidan, et see ei käinud närvidele.

> Loe edasi