Tegemist on üha igapäevasemaks muutuva probleemiga, mis kindlasti nii mõnegi
lugeja jaoks tuttavlikult kõlab. Kirjeldatud olukord üksikisiku tasandilt
vaadatuna võib tõesti jätta mulje, et auväärsele linnakodanikule tehakse liiga.
Kuid proovime läheneda mainitud probleemile laiema nurga alt ning selgitada
arendajate, kohaliku omavalitsuse ja linnaelanike ühise diskussiooni olulisust.
Ehk püüame natukene selgitada elukeskkonna muudatuste olemust.
Vastavalt Tallinna linnavolikogu 11. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud
Tallinna linna üldplaneeringule on linnakeskkonna põhiprobleemiks
heakorrastamata ja madala kasutusintensiivsusega alade suur ulatus tehnilise
infrastruktuuriga varustatud maadel või nende vahetus läheduses, seda isegi
kesklinnas.
Samas on vaatamata veel hoonestamata maa küllusele alanud majanduslikult
enamkindlustatud linnaelanike ehk maksumaksjate hajumine naabervaldade
territooriumidele kerkivatesse uutesse elamupiirkondadesse. Kirjeldatud
arenguvariant on selgelt vastuolus Tallinna linna (ning seejuures ka
linnaelanike) huvidega, mis tingib vajaduse suburbaniseerumise pidurdamiseks.
Seda olemasoleva hoonestusmaa kasutamise intensiivsuse suurendamise ja tühjade
või puudulikult välja ehitatud alade kasutussevõtmise abil.
Näiteks on amortiseerunud puitelamute asendamisel uute korterelamutega nii
kesklinna kui Põhja-Tallinna miljööväärtuseta piirkondades võimalik juurde
ehitada (pidades silmas linna tihendamise põhimõtet mitte olemasolevate
miljööväärtuslike hoonete mahalammutamist) ligikaudu 3000 uut korterit.
Kokkuvõtlikult on linna huvides hoida maksumaksjad oma haldusterritooriumil,
kuigi eestlane eelistaks traditsioonide kohaselt pigem naabritest võimalikult
kaugel asuvat eramut. See tähendab aga vähem maksudena laekunud raha ja
paratamatult ka vähem vahendeid kohalikule omavalitsusele võimalikeks
investeeringuteks sotsiaalsfääri. Rohkem elanikke tähendab kohalike
omavalitsustele rohkem vahendeid, mida saab jagada linnakodanike hüvangut silmas
pidades nii olemasolevate parkide korrashoiuks, lasteaedade rajamiseks,
mänguväljakute ehitamiseks, ühistranspordi arenguks, sportimisvõimaluste
parandamiseks kui ka linnatänavate korrastamiseks.
Paraku on aga eestlasele omane eraklik toimimise viis ning meile tundub
olevat sisse kodeeritud ka soov taunida kõike, millel uus ja innovaatiline
iseloom. Samas meenutagem – mitmed esialgu väljanaerdud leiutised on muutunud
meie tänapäevases elus asendamatuteks.
Detailplaneeringu mõiste on paljudele tundmatu ja keeruline ning pahatihti
joostakse sellest tulenevast probleemi tekkimisel koheselt kohtusse, eelnevalt
detailplaneeringu üksikasjadesse süvenemata. Seejuures ei oska inimesed reeglina
oma hagis välja tuua konkreetseid möödalaskmisi (ehitustihedus, kavandatav
korterite arv ja hoonete korruselisus), vaid protestivad üldsõnaliselt
planeeringu vastu. Kõige tavalisemalt jäävad kõlama kaebused nagu «lihtsalt ei
meeldi», «hoonet ei ole siin kunagi olnud», «rikub meie elukeskkonda ja
olemasolevat miljööd», «langeb minu kinnisvara väärtus» jne.
Linnaplaneerimine peab käima käsikäes linna ning selle kodanikega. Muide, ka
riigikohus on asunud seisukohale, et kehtestatud üldplaneering ei tekita
isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste
muutumatuna säilimiseks. Ehk siis inimesel tuleb leppida võimalusega, et teda
ümbritsev elukeskkond võib muutuda.
Tallinna linna tihendamine mõistlikus mahus ning endiste vanade tootmis-,
tehase- ja laohoonete likvideerimine linnasüdamest on kooskõlas Tallinna
arenguplaanidega. Eesmärgiks oleks luua linnakodanike tarbeks hea ja mugav
sotsiaalne elukeskkond koos multifunktsionaalse äri- ja ettevõtluspiirkonnaga.
Siinkohal tooksin hea näitena hetkel veel lõpetamata, kuid juba end õigustava
Fahle kvartali.
Usun, et Tallinna linnaplaneerimise ametis töötavad arhitektid omavad väga
kõrget kvalifikatsiooni ning teades linnaelanikke vajadusi tunnevad ära
sobilikud lahendused. Näiteks on Tallinna linnas kehtestatud juba esimesed
detailplaneeringud, millega on arendajatele tehtud kohustuslikuks korrusmaja
esimestele korrustele rajada eralasteaiad.
Mõni Tallinna lähivald on alles selle probleemi avastanud. Arvestades, et
detailplaneeringu protsess iseenesest võtab aega keskeltläbi kaks aastat, tuleb
linnaplaneerimise ametit valjuks paisunud lahmiva kriitika kõrvalt vahepeal ka
ettenägevuse ja kiire reageerimise eest hoopis tunnustada.
Inimestele, kes elavad detailplaneeringu kontaktvööndi alal, soovitaksin näha
detailplaneeringut kui võimalust oma ümbruskond selle abil korda teha. Et muuta
ümbruskond elavamaks ka tööajal, tuleks hoonete esimestele korrustele luua
äripinnad. Mis oleks mugavam, kui panna lapsed elukoha kõrvale lasteaeda, osta
naabri väikesest poest vajaminevad toiduained ning teha sõpradega aega parajaks
kodu lähedal kohvikus?
> Loe edasi |
