Artikkel ilmus Postimehe lisaväljaandes Otsustaja.
Kuigi iga prantsuse härrasmees on valmis teiega sõbralikult juttu puhuma ja
veiniklaasi kokku lööma, ei tähenda see sugugi, et ollakse valmis ka äri ajama.
Piltlikult öeldes nõuab Prantsuse turule pääsemine Eestimaa ärimehelt pea sama
põhjalikku eeltööd ja vaeva kui Napoleoni vastu sõjaplaani koostamine. Kuid isegi väga heast ideest ja suurest vaevast hoolimata ei pruugi Eesti ettevõtja oma jalga Prantsusmaa turu ukse vahele saada. Viimast kinnitab ka fakt, et kui Prantsusmaalt kaupu toovaid ettevõtjaid võib Eestis leida pea igal sammul, siis neid, kes on suutnud prantslastes oma toodangu vastu huvi tekitada, tuleb otsida tikutulega. Üks põhjus, miks vaid vähesed Eesti firmad on suutnud Prantsusmaale oma tooteid eksportida, on ametnike ja ettevõtjate hinnangul erinev ärikultuur ja keelebarjäär. Prantsusmaal asuva Eesti Vabariigi Suursaatkonna II sekretäri majandusküsimustes Kairi Saare sõnul on kolmandaks põhjuseks sealse turu omapära. «Inglise keelt rääkivaid ning väliskaubandusele avatud partnereid on lihtsam leida suurfirmade hulgast, nemad aga nõuavad kaupu sellistes kogustes, et see käib suuremale osale Eesti ettevõtetest üle jõu,» ütles Saar. Prantsuse väikettevõteteni on aga Eesti ettevõtjal Saare sõnul raske jõuda. «Prantslased on sõbralikud ja suhtlevad meelsasti, kuid kahjuks ei ole võõrkeelte oskus väga levinud,» märkis ta. Tema hinnangul on suurimaks erinevuseks Prantsusmaa ja näiteks Eesti lähiriikide vahel see, et Prantsusmaal kulub asjaamiseks rohkem aega kui Eestis või meie lähinaabrite juures. Ka ettevõtete vahelises asjaajamises tuleb arvestada tavalisest pikema läbirääkimisajaga ning pikemate kohtumistega. Nii kestab Prantsusmaal üks kohtumine vähemalt tunni, kusjuures esimene veerandtund tihtipeale asjast veel ei räägita. Kui Prantsusmaal peetaval äriseminaril tutvustatakse Eestit, siis hoiatatakse Prantsuse ärimehi, et eestlastega suheldes peavad nad muutma oma kohtumisharjumusi – kui Eestis kohtumise esimese veerandtunni jooksul midagi konkreetset ei selgu, ei võta eestlane partnerit enam tõsiselt. Saare sõnul peab eestlane aga samamoodi Prantsusmaal oma ootusi kohandama. Prantsuse turule pääseda soovival Eesti ettevõtjal tuleks teha põhjalikku ettevalmistööd, mis seisneb turu-uuringus, prantsuskeelse töötaja leidmises ning mis veelgi olulisem, realistlike ootuste püstitamises. «Prantsuse turule sisseelamiseks tuleks aega jätta ning olla valmis selleks, et esimesed aastad ei ole kasumlikud,» selgitas Saar. Just selle kirjelduse näiteks võib tuua Eesti alkoholitootja Liviko, mis on üks vähestest Eesti ettevõtetest, kes ekspordib oma toodangut ka Prantsusmaale. Vaatamata sellele ei ole Liviko juhatuse esimehe Janek Kalvi hinnangul neil suurt põhjust kiitlemiseks. «Me oleme Prantsusmaa kliendile müünud oma toodangut ühe meie Inglismaa partneri kaudu, kellel on Prantsusmaaga kauaaegsed sidemed. Seega meil otsekontakti prantslastega nagu polegi,» selgitas ta. Kalvi kinnitusel on vanas Euroopas olulised pikaajalised suhted ja uutel tulijatel on raske sinna ringi pääseda. «Need üritused, mil me oleme püüdnud Prantsusmaa kaubanduskettidega otse läbirääkimisi pidada, ei ole veel vilja kandnud, aga töötame selles suunas edasi,» tõdes Kalvi. Siiski on Liviko saavutus Eesti mõistes märkimisväärne, sest enamasti tegelevad Eesti firmad vaid impordiga. Liviko müüb Kalvi sõnul oma toodangut Prantsusmaale juba kolmandat aastat ja koguse suuruseks on 100 000 liitri ümber aastas. «Tooteks on loomulikult viin,» rõhutas ta. Liviko jaoks teeb Prantsusmaa turu keeruliseks just see, et tegemist on traditsioonidega veinimaaga, kus kange alkoholi tarbimine on üsna tagasihoidlik. Kairi Saare sõnul võiks enim läbilöömise võimalusi Prantsusmaal olla puidufirmadel. Ka statistika järgi on puit ja puidutooted need, mida Eesti peamiselt Prantsusmaale ekspordib. Et puit ja mööbel võiks prantslastele huvi pakkuda, kinnitab ka Eesti mööblitootja Tarmeko näide, sest nende üheks eksportmaaks on Põhjamaade ja Ida-Euroopa kõrval Prantsusmaa. «Konkreetsetest toodetest tuntakse väga suurt huvi puitmajade vastu. Läbilöögivõimelised võivad olla kõik omapärased ning originaalsed tooted, milliseid kohapeal ei tehta,» rõhutas Saar. Millised on prantslased äripartneritena? Kristel Randrüüt väikeettevõtja, Veinituba Tigu perenaine: Minul on kontaktid väikese perefirmaga Lõuna-Prantsusmaal, kust ostan kastmeid, mereanni- ja kalakonserve jne. Kuna olen selles piirkonnas Prantsusmaal pea kolm aastat elanud, siis ei oska ma enam väga millegi üle imestada. Põhiliselt imestab mu transpordifirma, kes peab kauba mulle kohale tooma, sest vaatamata sellele, et firmal on eraldi ekspordiosakond ja nad kuulutavad, et ekspordivad oma kaupu 26 riiki, ei ole firmas ühtegi inglise keelt kõnelevat inimest.
> Loe edasi |
