Perenaine Mai Sõstar jätab endast täiesti professionaalse aiakujundaja mulje – huupi ei istuta ta midagi ning iga taime kohta, mis maalapil juba sirgub, oskab silmagi pilgutama öelda ka ladinakeelse liiginime. Tegelikult on ta aga iluaianduses täielik iseõppija, suur katsetaja ning väikestviisi alternatiivsete lähenemiste austaja.

«Kõik taimed istutan aeda üldiselt pendli abil – no mõnega panen mööda ka, mistõttu mul on üsna palju taimi välja läinud,» selgitab Mai. Naine lisab, et on tundnud alati huvi just selliste taimeliikide vastu, mida igaühel pole. Näiteks kasvavad tema aias laiuv kuusk ja roomav mänd– mõlemad oma liigi kohta ebatavaliselt madalad, pürgides edasi pigem maad pidi kui taeva suunas.

Mööda naabrite maja välisseina roomab aga katuse poole roniv hüdrangea ehk hortensia. Taimel on okste all ronijuured, millega ta end tihkelt vastu majaseina krohvi surub. «Esimest korda nägin seda Soomes ühe kiriku peal ja tahtsin kohe endale ka,» meenutab Mai.

Täiesti kohustuslik element on Maile veesilm, mille ümber ta on abikaasa Tõnuga paigutanud suuremaid ja väiksemaid kive. Kaunite kivikestega on ehitud ka rosaariumi ümbrus, samuti lasti kivist laduda seinad õuekamina kõrval. Kõik kivid on Mai ja Tõnu ise oma sõiduautoga Eestimaa eri paigust Türile kohale toonud.

«Sõidame väga palju ringi ja kui aga kivi näeme, tõstame peale,» räägib Mai. Headest ideedest, kuidas aiakujunduses kõikvõimalikke vahendeid ära kasutada, Mail puudu ei tule. Pilkupüüdva lillepostamendi sai perenaine näiteks vanast maharaiutud õunapuust järele jäänud puujändrikust, mille harali okstele ta pani poolikutesse kookospähklikoortesse istutatud lilletaimed. Kuna Mai on pisut õppinud ka korvipunumist, tahab ta puuvõre ümber punutise meisterdada, et pilt saaks veegi kaunim. Ka mõned metsast toodud jändrikud on aiakeses kasutust leidnud, näiteks piirdeaia sisse torgatuna. Kaht aeda jäävat kanalisatsioonikaevu varjavad aga vanad vankrirattad, mille keskele on raskuseks kivi asetatud.

Praegu, mai keskel, on Mai lilleaed veel suhteliselt õitevaene. Õitsevad tavalised kevadekuulutajad – nartsissid, tulbid, priimulad, kobarhüatsindid. Erilisematest lilledest võiks mainida kollaste õitega looduslikku tulpi.

Kui võõras Mai aias mõnd põõsast kohe ära ei tunne, on see 80-protsendilise tõenäosusega enelas. Teiste hulgas kasvavad siin jaapani enelas «Shirobana!», mitmevärviliste lehtedega vikerkaareenelas, kollane jaapani enelas, oranž-kollaste lehtedega jaapani enelas «Goldflame» (kuldne leek) ja valgete õitega Nipponi enelas.

Nimetatud iludused veel ei õitse, küll aga on oma väikesed valged õied välja sirutanud tuhkurenelas «Grefsheim».

Mai enda tänavune lemmik, mida ta uhkusega näitab, on äädikapuu «Dissecta». Puu, mis kunagi peaks välja ajama kuni 30 cm pikkused kaunid pitsilised lõhislehed, kujutab endast praegu veel pooleteisemeetrist maasse torgatud oksaraagu. «Aga sügisel peaksid tema lehed olema leekivad oranžikas-punased,» teatab Mai lootusrikkalt.

Peale lilleaia korrashoidmise tegeleb Mai väikestviisi põllundusega. Aias on paar-kolm vagu maasikaid ja maja taga ootab peenar kurgi- ja kõrvitsataimi. Leidub ka vaarikaid, üks karusmarja- ja üks sõstrapõõsas. Rääkimata maitsetaimedest ning kasvuhoones sirguvatest tomatitest.

«Lastelastele peab oma aiast ikka midagi pakkuda olema, kui nad külla tulevad,» muheleb mitmekülgne aiapidaja Mai.