Tehnika

Tehnika areng ei jäta puudutamata ka sadu aastaid enam-vähem ühetaolisena püsinud raamatuid. Üha enam lisandub neid, mida saab internetist alla laadida ja kuulata.

Kogu maailmas on kirjastajad ja raamatusõbrad juba mõnda aega murelikult jälginud, kuidas lugemine järjest väheneb. Televisioon, internet ja muud meelelahutusvõimalused söövad ära sellegi vähese vaba aja, mis inimestel pärast tööd ja kojusõitu jääb, kirjutab Sakala. Praegu on õnneks näha, et kirjandus ei kavatse kuhugi kaduda, vaid otsib enda levitamiseks uusi vorme.

VIIMASED KOMMENTAARID eleonore Oopil on õigus. tont  võtaks, isegi minu  pensionärist emal, kes  kardab tehnikat nagu  vanapagan välku,... Oop Tuumafyysikast on  juttu näiteks Richard  Feynmani  fyysikaloengutes, mis  on tõeline klassika -  ka audi... Teised kommentaarid

Raamat internetis

Internetigigant Google on tekitanud maailma raamatuäris tsunami. Kõigepealt asus ettevõte sisse skaneerima vanu klassikalisi teoseid ning neid oma lehele tasuta lugemiseks üles riputama. Septembris läks ettevõte veelgi kaugemale: nüüd on paljud teosed vabalt PDF-formaadis alla laetavad. Niisiis piisab Shakespeare’i originaalkeeles lugemiseks tänapäeval internetiühendusega arvutist ja keegi ei keela tekste välja trükkida.

Raamatukirjastajad on suhtunud Google’i tegevusse mitmeti. Osa on kaevanud internetiettevõtte kohtusse, viidates autoriõiguste rikkumisele. Google kaitseb ennast väitega, et vabalt loetavad raamatud on kirjastatud väga ammu ja nende autoriõigused on kadunud.

Üha enam kirjastajaid ja ülikoole on kummatigi asunud Google’i partneriteks ning võimaldavad tasuta tutvuda vähemalt osaga selle sisust. Tööpõhimõtte poolest sarnaneb praegu juba miljoneid tekste sisaldav portaal tavalise otsingumootoriga ja see annab kirjastajatele võimaluse oma raamatuid reklaamida.

Mõistagi ei leia raamatuportaalist veel eestikeelseid teoseid, ent vähemalt üks Hando Runneli luuletus on portaalis ka meie emakeeles, sest see on ära trükitud teoses «Estonia: Identity and Independence», mis on Google’i kaudu osaliselt loetav.

Kuulamine kogub populaarsust

Tekstide digitaliseerimine on siiski ainult üks näide, kuidas tehnika on raamatule sõbrakäe ulatanud. Üha enam on kirjandusteoseid võimalik lugemise kõrval ka kuulata. Ingliskeelset sisseloetud kirjandust saab internetis alla laadida ning arvutist või pleierist kuulata. Näiteks portaalis audible.com on seda laadi teoseid müügil juba mitukümmend tuhat.

Populaarne on audio- ehk kuulamiskirjandus eeskätt seetõttu, et kui paberraamat nõuab lugejalt kogu tähelepanu, siis kuulates saab tegelda ka muuga. Palju kuulatakse raamatuid näiteks autosõidu ajal — maailmas veedavad miljonid inimesed iga päev rooli taga mitu tundi.

Samuti antakse audioraamatuid välja CD-plaatidel ning seda on teinud isegi Eesti kirjastajad. Siin on plaatidel avaldatud peamiselt lastekirjandust ja põnevikke, ent selles formaadis on ilmunud ka Emil Tode, Madis Kõivu ja Andrus Kivirähu tekste.

Peamiselt klassikalisi kriminaalromaane kuulamisraamatutena välja andnud kirjastuse Elmatar juhataja Alo Murutar kinnitas Sakalale, et lugejad või õigemini kuulajad on CD-plaatidel üllitatud kirjanduse hästi vastu võtnud. «Need, kes on plaadi ostnud, on sellise kirjanduse tarbimise viisiga rahule jäänud,» täpsustas Murutar. «Seevastu isikutele, kes pole audioraamatutega varem kokku puutunud, on asja olemust selgitada raskevõitu.»

Põhjus ei peitu kirjastaja arvates üksnes selles, et kõrvadega «lugema» ei olda harjunud, vaid ka asjaolus, et paljudel kirjandushuvilistel, eeskätt vanematel inimestel, pole selliste raamatute kuulamiseks tehnilisi vahendeid. «Üsna keeruline on seletada inimesele, miks ta peaks endale ostma CD-mängija, kui tal ei ole õieti söögirahagi,» lausus Murutar.

Tulevikus MP-3 failid

Paberiletrükituga võrreldes on kuulamisraamatu selge miinus, et ei nähta illustratsioone ja puudub see, mille annab raamatule kaunis kujundus. Alo Murutari sõnul peab audioraamatu kirjastaja arvestama ka seda, et tekst oleks kergesti mõistetav. «Tuumafüüsika jääb kuulates mõistmatuks,» nentis ta. «Samas on audioraamatul selge lisaväärtus. Meil on hea koostöö näitleja Andres Otsaga, kelle tekstilugemise oskus on nii hea, et lõpptulemuseks kujuneb monoetendus,» kõneles Murutar.

Samuti seab avaldatavatele materjalidele piirid CD-plaadi maht, 74 minutit. Selle aja jooksul jõuab näitleja ette lugeda 20—25 lehekülge teksti. «Dostojevskit seega plaadil välja anda ei saa,» tõi Murutar näite.

MP-3 formaadis oleks suuremahulisi teoseid välja anda võimalik ja Murutar oli nõus, et tulevikus muutub selles formaadis kirjastamine aktuaalseks. «Isegi kõigis uutes autodes ei ole veel MP-3 mängijat ja kodudes on neid samuti vähe. Kui hakkaksime nüüd audioraamatuid välja andma MP-3 formaadis, saeksime oksa, millel ise istume,» ütles Murutar.

Kirjastaja avaldas veendumust, et kuulamisraamatud on kirjastamisäris kahtlemata arenev suund. «Meilgi on praegu mitu teksti töös, et need plaatidel välja anda. Aga et plaadil olevat raamatut peaks eelistama paberile trükitule, seda ma küll kellelegi ei öelda ei tihka.»

UURING

Eelmisel aasta jooksul kuulas audioraamatut vähemalt korra peaaegu iga neljas ameeriklane ehk 24,6 protsenti USA elanikke. Uuringud on näidanud, et võrreldes tavaliste teoste ostjatega on raamatute kuulajad veidi nooremad, suurema sissetuleku ja kõrgema haridustasemega.

> Loe edasi