Tallinnast lennati Barcelonasse, kus eestlasi võtsid vastu Hispaania
Põllumeeste Liidu piirkondlikud esindajad, kirjutab
Valgamaalane.
"Barcelonas tutvusime põllumajandusülikooliga, mis oma
tegevuspõhimõtetelt oli üsna sarnane meie maaülikooliga," rääkis Bachmann.
"Heitsime pilgu peale ka linnale, mis mõjus vaimustavalt."
Vaadati
olümpiarajatisi, käidi sadamas ja rannas. Imetleti Barcelona katedraali, mille
peamine kuulsus omapärase arhitektuuri kõrval seisneb veel selles, et seda on
ehitatud juba üle saja aasta, valmis ei näi sakraalhoone saavat aga veel
niipeagi.
Barcelonas renditi auto, et sellega ring maale peale teha.
Marsruut hõlmas natuke Vahemere ja Atlandi ookeani rannikut, sealt sõideti risti
läbi Hispaania põllumajanduspiirkondade Andorrani, kokku keskeltläbi kolm pool
tuhat kilomeetrit.
Külad kipuvad siiski tühjenema
"Põllumajandus on Hispaanias au sees, kuigi ka seal on
põllumajandusega haaratud üpris väike osa elanikkonnast," kõneles Bachmann
Valgamaalasele.
"Põllunduse ja kalandusega on seotud umbes viis ja pool
protsenti tööealisest elanikkonnast. Põllumajanduse kogutoodangust umbes poole
moodustab puu- ja köögivili, olulised on ka liha- ja piimatoodang. Euroopa Liidu
kogutoodangust moodustab Hispaania põllumajandustoodang kaksteist protsenti."
Tähelepanu äratas see, et suurem osa Hispaania põllumajandusest on
väiketootjate käes, peamiselt seetõttu, et palju tegeldakse puuviljandusega.
Samal ajal on näiteks Sevilla ja Madridi piirkonnas suured põllumassiivid – seal
on suurtootmine. Kasvatatakse nisu ja maisi, ent üllataval kombel ka riisi.
Riisipõlde vaadati eriti suure huviga, kuna seda põllukultuuri on viljeldud
pigem Aasia riikides.
Siiski märgati tendentsi, et väiketootmine tõmbub
vähehaaval koomale ning Hispaanias kasvatatavad apelsinid, aprikoosid,
mandariinid, sidrunid, pähklid ja oliivid hakkavad muutuma pigem aiandus-, mitte
enam põllumajandusvaldkonnaks. Ja nn klassikaline põllumajandus areneb aina
suurtootmise suunas, nagu kõikjal Euroopas.
"Kohalikud viitasid ka
asjaolule, et külad on hakanud tühjaks jääma, inimesed kolivad suurematesse
keskustesse," rääkis Bachmann.
"Nägime mäeveergudel palju tühjaks jäänud
maju. Ka aegade vältel mäekülgedele astangutena rajatud põllulappide harimisest
on loobutud. Istandused olid esialgu veel alles, sealt käidi ainult vilju
korjamas. Külainimesed, keda kohtasime, olid väga lahked seletusi andma ja meid
puuviljadega kostitama."
Farmides sees ei käidud, kohtumised olid
ajapuuduse tõttu üsna põgusad, aga ülevaade saadi peaaegu kõigest, millega
hispaanlased maal tegelevad.
"Vaatasime lihaveisekasvatust, tutvusime ka
küllalt heal järjel piimakarjakasvatusega," kõneles Jaan Bachmann. "Saime
veenduda, et Eesti mõistes suuri ja korralikke farmihooneid hispaanlastel ikkagi
ei ole. Ega neil ole neid ju eriti vajagi, sest ilm on aastaringi piisavalt soe.
Ka kapitaalseid lüpsiplatse ei hakanud silma."
Kuna hispaanlased söövad
palju liha, siis veisekasvatusest lõviosa moodustab lihaveisekasvatus. Loomaliha
valik kauplustes on suur, töödeldud kintse lausa poeseinad täis. Muidugi ei
puudu kauplustest ka sealiha.
Kultuur on hulga kõrgemal järjel
Esimene asi, millega eestlased oma pikale autosõidule läbi
Hispaania asudes kokku puutusid, oli kõrge liikluskultuur.
"Eestis pole
seda kultuuri ollagi," arvas Bachmann. "Hispaanlased on ju hulga temperamentsem
rahvas kui eestlased, aga liigeldi rahulikult, sõbralikult ja viisakalt. Ei
tulnud kõne allagi, et keegi valel ajal ülekäigurajale kihutaks või ringteel
teisele külge ajaks."
Ka politseinikke polnud teede ääres näha kiirust
mõõtmas või autosid asja eest, teist taga kinni pidamas. Vormikandjad ilmusid
kärmesti kohale, kui kusagil midagi tõepoolest juhtus. Teadmatusest eksinut ei
tõtanud korrakaitsjad karistama, vaid suunasid abivalmilt ja viisakalt õigele
teeotsale või juhatasid lihtsalt teed, küsimata dokumente või uurimata, mis asja
eksleja ajab.
Kaunis loodus ja ilusad rannad paelusid loomulikult.
Piiluti ka Eesti uusrikaste villasid, mis on rajatud enam-vähem ühte piirkonda,
Maribella kanti.
"Kui majanduse juurde tagasi minna, siis omaette
huvitavad on Hispaanias veel soolajärved."
Sevillas külastati
härjavõitluse areeni. Võitlust parasjagu polnud, ka härgi ei nähtud, aga
külalised said üksikasjaliku ülevaate härjavõitluse käigust ja reeglistikust,
kuna see on hispaanlaste peamisi rahvuslikke spordialasid. Härjavõitluse areen
on olemas igas vähegi arvestatavas linnas.
"Tõsi küll, nagu mujal
Euroopas, nii ka Hispaanias on hakanud endist märku andma loomakaitsjad ja
rohelised," täheldas Bachmann.
"Loomakaitse on asunud tõsiselt
härjavõitluse probleemiga tegelema ja võitluste korraldajad pidavat vahel
loomakaitsjatega üsna kimpus olema."
> Loe edasi |
