Reis

Elis Aunaste

«Hello, sis!» tervitab tänaval mööduja mind kui oma õde. «Molo, mlungu!» kisavad lapsed xhosa keeles, kui näevad keset Khayelitshat valget inimest. «Bye-bye, sis!» kuulen päeva lõpus, kui koju lähen. Kusagil võivad ju kuulid vihiseda ja noad välkuda, aga pean tunnistama – mina tunnen ennast Khayelitshas ja Kaplinnas mugavalt ja turvaliselt, sest inimesed ümberringi on väga lahked.

Kõige harjumatum minu kui eestlase jaoks oli see, et igaüks küsib, kuidas mul läheb. Terest ju piisaks, milleks rohkem suud pruukida. Nägu on küsijal aga laia naeratust täis ja varsti hakkab piinlik harjumuspäraselt tuim olla. Kui vastuseks sama pärida, kuuleb üheksal juhul kümnest: mul läheb VÄGA hästi! Kadedaks teeb.

VIIMASED KOMMENTAARID möhh jobujutt eesti peip Tõsist  alaväärsuskompleksi  põdev eesti peip. Teised kommentaarid

Mis see on, mis kohalikke eestlastest eristab? Osavõtlikkus ehk? Kohati tundub see isegi naljakas. Kaotasin oma pangakaardi ja läksin seda otsima kohvikusse, kus viimati maksin. Kaarti me ei leidnud, aga kui ära minema hakkasin, peatas kaarti otsida aidanud noor naine mind veel korraks, et öelda: «Mul on väga kahju. Aga sul on väga ilus kaelakee!» Mõtlen – kas see peaks lohutama või? Lahkun naeratades ja tunnen naiselikku rõõmu siirast komplimendist.

Aafrika lapsi on muidugi palju kergem rõõmustada kui paranoilist Euroopa turisti. Mind paneb näiteks ikka ja jälle imestama, mis on see, mis inimese nii õnnelikuks teeb, kui ta enda kujutist näeb.

Kuid piisab vaid fotoaparaadi päästikule vajutamisest ja foto näitamisest kaameraekraanil, kui lapsed, tänutundest üle keemas, lehvitavad ja karjuvad võidu «Aitäh! Aitäh!» Poseerimises on nad aga loomulikud talendid. Väiksemad vaatavad hüpnotiseeritult objektiivi, sellal kui suuremad tüdrukud perfektseid MTV ja poisid gangsteripoose sisse võtavad.

Aafrika metsik-lahke karakter, nagu mina seda näen, ei pruugi siiski kohe ilma suurema kultuurišokita omaks saada. Juhtusin külastama noortekeskust, kus elavad koos kaugemate piirkondade vaestest peredest poisid, keskkooliõpilastest üliõpilasteni. Keskuses töötavad vabatahtlikud aitavad maja korras hoida, annavad keeletunde ja arendavad ühtlasi oma logoga toodangut – T-särke, märke, ehteid jm.

Üks vabatahtlikest, kes seal tol õhtul lahkumispidu pidas, oli Soome tüdruk. Olles veetnud Kaplinnas kaheksa nädalat, polnud ta ikka harjunud siinse valju ja intiimse suhtlusviisiga. Tegu oli arhetüüpse soomlasega, kelle kohta «väheemotsionaalne» on tagasihoidlikult öeldud.

Oma lahkumissõnavõtus luges ta valitud katkeid ülestähendustest soomlaste elukommetest ja karakterist: soomlased ei näita välja emotsioone, ei räägi palju, aga on head kuulajad (keda nad kuulavad, kui keegi ei räägi, oli poiste küsimus), bussis ei karjuta, võõraid ei teretata, tervituseks ei suudelda ega kallistata, hoitakse distantsi. Ainus koht, kus ennast tantsides ja inimestega suheldes välja elada, on tantsupõrand. Kirik on vaikne koht, kus igaüks palvetab omaette.

Veri pidi olema paksem kui vesi, aga pärast seda kõlas kutse külastada meie vennasrahvast nagu katastroofiturismi reklaam – tulge meiega, piinarikas surm igavusse ja üksindusse garanteeritud.

Loe Naistelehe toimetaja Elis Aunaste reisist lisa blogist elis.forwards.ee.