Et Sansibari niiske ja kuum kliima polnud mulle meele järele, soovisin töökohta mõnes Tansaania sisemaal asuvas puhkekeskuses. Hea pakkumise sain Tanganjika järves asuva imeväikse Lupita saare omanikelt. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | KILLUKE
Aitäh selle kirjutise eest.Tuleb teadmiseks võtta. g-le: tark õpib ka üle õue kõndides loll teeb ma...
Veiko
Mida iganes te siin kommenteerite, arvan ma, et mitte küll hea, kuid päris huvitav seiklus siiski
|
|
Valgenahaliste kogukond Aafrikas on üsna kokkuhoidev, info nii kõvemate tegijate kui ka uute tulijate kohta liigub hästi. Seega on iga valge justkui «arvel» – teatakse, kus ta töötab, mida teeb, ning kui ta soovib töökohta vahetada, on pakkumised kohe platsis. Et Lupita spaad alles rajatakse ja tööga kohe alustada ei saanud, tegid omanikud mulle ettepaneku minna kõigepealt Lõuna-Aafrikas (LAV) Johannesburgis toimuvale spaakonverentsile. Oleksin saanud nii kogemusi kui ka tellida avatava spaa tarbeks töövahendeid. Hooletus maksis kätte Niisiis – mõeldud-tehtud. Maandusin Tansanian Airiga Johannesburgis, elevil ja põnevil. Loodetud huvitavate konverentsipäevade asemel aga lõppes minu jaoks kõik piirikontrollis. Nimelt selgus, et Eesti kodanikuna on mul LAVi sisenemiseks vaja viisat. Et olen läbi rännanud ligi 50 maailma riiki ja aasta Mustal Mandril juba elanud, ei torganud see mulle isegi pähe. Olin muutunud lohakaks. Palusin viisa olemasolu vajadust mitu korda kontrollida, kuid tollitöötaja jäi endale kindlaks: ilma viisata ma riiki ei saa. Hea küll, mõtlesin, eks ostan selle kohapeal, nagu see on võimalik paljudes teistes Aafrika riikides. Kuid ka see polnud võimalik. Järgnes see, mida ma kõige vähem oskasin oodata. Esmalt kutsuti mind ühte ametiruumi, et täita ametnike sõnul väiksed formaalsused. Ka seal uskusin ma sinisilmselt, et kõik saab veel korda. Seda enam, et mulle kinnitati: ärgu ma muretsegu, sest minu eest hoolitsetakse väga hästi ning järgmisel päeval saan järgmise lennuga Tansaaniasse tagasi sõita. Mind anti tõepoolest väga kindlatesse kätesse – otse vangivalvurile! Alles siis, kui koodid ja lukud ragisema hakkasid, sain aru, et kaon ruumide rägastikku, kust ma enam ise välja ei saa. Kui julgesin küsida, kas saaksin rääkida mõne ülemusega, naerdi mulle suisa näkku, ning kui oma naiivsuses palusin luba mobiili kasutada, võeti seegi ära. Nii ma siis seisingi äkitselt napilt 15-kraadises (kõikjal on konditsioneerid) vanglakambris, käes vaid kilekott külakostiks mõeldud Tansaania punaveini, passi ja vihmavarjuga. Olin ainuke naisvang, kõrvalkamber oli aga mehi täis, enamik mingit Aasia päritolu, kuid nende seas ka üks valge mees. Kuna olin haige ja ruumis oli jahe, pugesin täielikus šokis olles tekikuhila alla ja jäin ootama, mis edasi saab. Avasin vihmavarjuga (tehke järele!) oma punaveini ja elus esimest korda jõin enda lohutuseks. Öö läbi aga käis üks traali-vaali, sest vanglatöötaja ilmselgelt nautis oma valge vahialuse kiusamist: ta kihutas vahetpidamata sisse ja välja, – tuli muidugi põles –, tegi endale lõpuks voodi samuti kambrisse ja pidas maha nii emotsionaalse palvetunni, et mul ihukarvad püsti tõusid. Järgmisel päeval, kui mind riigist välja hakati saatma, tehti seda sõna otseses mõttes viimasel minutil. Mind aitas õnnelik juhus ja toores vale. Kasutasin juhust ja pöördusin ühe meesvalvuri poole palvega lubada mul vaadata telefoni saabunud sõnumeid. Olid ju minu tuttavad nii Tansaanias kui LAVis teadmatuses, kuhu ma kadusin. Vangivalvur tuli mu palvele vastu ja tema kabinetis nägin oma uut pardakaarti. Kasutasin esimest korda elus kellegi vastutulelikkust ülimalt kurjasti ära ja lihtsalt varastasin selle. Kähmlus liftis Mind kiusanud naisvangivalvur aimas halba ja küsis: kus on pardakaart? Minu käes, ja nii see ka jääb, vastasin talle. Sõitsime parasjagu juba reisijateterminali viivas liftis ja see võis põnev vaatepilt olla, kuidas me seal kahekesi pileti pärast kähmlesime. Lõpuks liftiuksed avanesid ja ma pääsesin terminali, kus vanglaametniku mõjuvõim lõppes. Olin vaba! Loo moraal on see, et me ei tohi reisides mugavaks muutuda. Et paljude jaoks on reisimine juba rutiinne tegevus, teeb meid pisiasjade suhtes hoolimatuks. Kuid seda ei tohi juhtuda. Muidugi, kui te just ekstreemsuste peale väljas ei ole... |
