Sirje Potisepp tunnistab, et on viimasel ajal tihti mõelnud sellele, mis siis ikkagi on eesti toit ja seda küsimust ka oma sõprade ja kolleegidega arutanud. «Minu tutvusringkonnas on jõutud selliste maalähedaste toitude nagu hapupiima või kamajahu juurde,» räägib Potisepp.Ta tõdeb siiski kahetsusega, et tõelist hapupiima on võimalik nautida vaid vähestel. Seevastu kama on Potisepa hinnangul viimasel ajal populaarseks ja kättesaadavaks muutunud: «Igatahes meie pere sööb kama mõnuga,» kinnitab Potisepp. Toitude toit Kui aga rääkida Eesti toiduainetööstuse tõelisest Nokiast, jääb Potisepa mõte peatuma rukkileivale: «Esiteks ta on maitsev, teiseks ta on piisavalt omapärane,» on ta veendunud. Ka on rukkileib tema hinnangul üks esimesi asju, millest eestlane välismaal viibides puudust tundma hakkab. «Kui tütar tuli Brasiiliast koju, siis oli meil esimene peatus supermarketis. Isa jooksis ja tõi rukkileiba, 20 protsendist hapukoort ja vürtsikilu.» Juhul kui Potisepp peaks valmistama mõnele välismaalasele tänapäevast eesti toitu tutvustava lõunasöögi, eelistaks ta midagi lihtsat ja tervislikku. «Punkt üks see peaks see olema tervislik, punkt kaks see peaks olema rahvuslik ja punkt kolm see peaks olema kergesti valmistatav. Mina eelistan kala ja kalatooteid, näiteks poes müüdavaid kalakotlette.» Väliskülalistele on ta teinud ka mulgikapsast ja kartulit. Kusjuures kapsast ei tee ta mitte ise, vaid eelistab n.ö. tööstuslikku mulgikapsast. «Me kõik muutume ju järjest mugavamaks ning valmistooted aitavad ka aega kokku hoida,» kiidab Potisepp tööstuslikku toodangut. Toiduainetööstuse Liidu juhina on Potisepp enam kui rahul, et ka riik on asunud eesti toitu nii kodumaal kui ka mujal maailmas tutvustama. «Arengukava on igati vajalik,» kinnitab Potisepp. Riigi tegutsemist kodumaise toidu edendamise nimel peab Potisepp heaks näiteks sotsiaalsest vastutusest. «Riik ei tee kellegi jaoks midagi otseselt, pigem kaudselt kõigi tootjate ja tarbijate huvides. Aga me kõik olemegi ju tarbijad.» Seega ei saa tootjad arengukavast kasu mitte otseselt sest arengukava ei sisalda endas otseseid rahalisi toetusi toiduainetööstusele ega põllumajandustootjatele. Kasu on kaudne ja see tekib läbi tarbija teavitamise ja harimise, läbi koolituse ja koostöö edendamise. «Kui me ostame poest just nimelt eesti kartulit, kui me ostame poest just nimelt Eestis kasvatatud porgandit või sibulat või Eestis toodetud piima ning sellega me toetamegi ju tegelikult oma tootjaid,» räägib Potisepp. Mitte viriseda, vaid tegutseda «Teame, et eesti toidu arengukava on püütud üsna palju naeruvääristada,» tõdeb Potisepp. «Oma kogemustest võin aga öelda, et edasi viib mitte virisemine, vaid tegutsemine, veelgi enam – koos tegutsemine. Ja arengukava ühendab tarbijad, suur- ja väiketootjad – loob suure huviliste ringi, arendab sise- ja välismaist turgu.» Ta lisab, et eesti toidu arengukava on samuti olnud ettepanekutele avatud ning selle ettevalmistamisse ja läbiviimisse on kaasatud erinevad töögrupid. «Ma ise olen tootjate, töötlejate ja kaubanduse töögruppi juhataja. Ülesanded ja suunitlused saadakse just nimelt nende töögruppide kaudu.» Potisepp rõhutab, et ükskõik millise algatuse edu sõltub eelkõige sellest, kui hästi või halvasti inimesed selle enda eesmärkide saavutamiseks ellu rakendavad. «Arengukava «Eesti Toit» on väärt, et selle võimalikult paljud inimesed oma õla alla panevad – see on meie igiomane eesti toit, need on meie tavad ja kombed 21. sajandi kontekstis,» rõhutab Potisepp. ------------------------------------------------------------- Oliver Kruuda, AS Kalev juhataja Eesti Toiduainetööstuse Liidu volikogu esimees: Sisulises mõttes on põllumajandusministeeriumi eestvedamisel käivitatud arengukava «Eesti Toit» kokku lepitud visioon erinevatest projektidest, mis seoksid omavahel kokku eestlase ja eestimaise toidu. Toidusektori selgeks eripäraks on kodumaisus ja riigid kogu maailma promovad elanikele just oma riigi toitu. Selles mõttes on tegemist riikidevahelise konkurentsiga, eesmärgiga mitte anda oma riigi turgu ehk oma inimeste ja oma ettevõtete tööd mõnele teisele riigile. Kusjuures see konkurents ei toimi mitte hinna, vaid just maitse- ja ostueelistuste tasandil. Mulle kui toiduainetöösturile seisneb arengukava “Eesti Toit” väärtus sektori arengusuundade ja sihtide selgesõnalises määratlemises. Paika on pandud konkreetsed sammud ja riigi-poolsed tegevused, millega toidusektori ettevõtted saavad arvestada. Ehk miks, kuhu ja kuidas kavatseb riik oma raha kasutada. Toetan väga arengukava rõhuasetust koostööle – ettevõtted saavad koostöös kavandada omapoolsed tegevused. Toiduainetööstuse arenguks on vaja selgust ja koostööd. |
