 Logi sisse |
 |
|
|
|
|
|
Beatrice’i naudingute Itaalia
24.05.2008 00:01
Nelli Pello
Modelliagentuuri omanik Beatrice jahtis Milanos turistivabu restorane, et tutvustada abikaasale ehtsat Itaalia kööki.
Aprillis tekkis Beatrice’il ja tema abikaasal Priit Kuusikul üle pika aja võimalus sõita nädalaks välismaale.
Kuna Beatrice’i ootasid Milanos töised toimetused ja Priit polnud varem Itaalias käinud, otsustatigi Milano kasuks. Beatrice’i sõnul möödusid nende päevad peamiselt toidu nautimise tähe all.
«Olen ammu unistanud, et saaksin Priidule näidata, kui suur vahe on Eestis tegutsevatel Itaalia restoranidel ja ehtsal Itaalia köögil,» ütleb 90ndate keskel poolteist aastat Milanos elanud Beatrice. Kaasat eelistas ta viia söögikohtadesse nagu Trattoria Toscana, mida turist naljalt tänaval ei märka.
Trattoriasse jõudmiseks tuleb esmalt kõndida läbi pikliku baari, kus mõned aastad tagasi armastas koguneda veidi kahtlase ilmega seltskond, seejärel läbida köök ja tualett ning alles siis avaneb paremal käel lõbus rahvasumm. «Fantastiline, et sellised perekonnaärid toimivad aastakümneid,» mainib Beatrice.
Langevad hinnad
Ühepäevasel visiidil Firenzesse ei sujunud õdusa söögikoha leidmine sugugi ludinal. Viimases hädas astus Beatrice sisse ühte kauplusesse ja päris müüjalt, kus asub mõni kohalike seas menukas restoran.
Esmalt naine naeris valjult, siis ütles: «Te olete linnaga eksinud.» Jõudes segasevõitu juhtnööride najal pärale, selgus, et restoran on puupüsti täis. «Meie ees seisis järjekorras paarkümmend inimest. Järelikult õige koht,» sõnab Beatrice.
Kuigi Milano on Itaalia moe- ja disainipealinn, ei saa Beatrice’i sõnul paljude söögikohtade puhul kujundusest rääkida – seda lihtsalt ei ole. Heal juhul ilmestavad tagasihoidlikke ruume aastatega kogunenud maalid. Võlu seisneb hoopis sõbralikes omanikes, kes tunnevad uksel nägupidi ära ka mitme aasta taguse külastaja.
Roog, mida Beatrice püüab alati Itaalias süüa, on Branzino al sale ehk soolakuhja peal küpsetatud meriahven. Naisele meeldib, et Itaalias pakutakse praadi n-ö puhtalt ehk ilma kartuli ja apelsinita.
Kõrvale võetakse kas salatit või juurvilju ning kastegi kuulub rohkem pastatoitude juurde. Veel nautis Beatrice imeõhukeseks lõigatud mortadella vorsti viile, pitsat, mozzarella juustu, küpsetisi ning muidugi espressot.
Beatrice’i sõnul võivad Milano kesklinna ettekandjad olla klientide vastu parajad snoobid, kuid kui kõrvaltänava kohvikusse põikab sisse itaalia keelt mõistev külaline, sulavad teenindajad nobedalt. Nõnda juhtuski, et kohvikus, kus Beatrice ja Priit käisid hommikuti kohvitamas, olid hinnad teiseks päevaks nende jaoks langenud.
Stilisti pisarad
Võrreldes ajaga, mil Beatrice Milanos elas, on lisandunud mõni kiirrongiliin ning linnapildis torkab silma rohkem grafitit. Beatrice leiab, et selles pole midagi hullu, sest seinamaalingud räägivad tänapäevast. «Ja ega nende vastu eriti ei võidelda ka,» lisab ta.
Muutumatuna on säilinud pisikesed puidust trammid, mille pikkadel pinkidel reisijad kurvis ühest otsast teise libisevad, ja internetiühendus, mis on milanolaste sõnul 20 aastat ajast maas.
Näiteks korteris, kus paar elas, oli traadita internet küll olemas, aga ühendust nad sellega ei saanud. Möödus neli päeva tulutut wifi otsimist, kui Priit loobus sülearvuti kaasa tassimisest.
Enne kui eestlased lõpuks raamatupoes internetti pääsesid, pidid nad kirjutama alla interneti kasutuslepingule, tegema ID-kaardist koopiad ja kraapima maha hunnikute viisi paroole.
Eraldi vaatamisväärsusena toob Beatrice välja Milano disainipoed. Butiikide vaateakende ees mõistis ta, kui nappide vahenditega tuleb tal Eestis stilistitööd tehes läbi ajada. Milanos poleks mingi mure teha kaheksa lehekülge moeseeriat ükskõik millises värvitoonis. «Minu stilistisüda nuttis suuri pisaraid,» tunnistab Beatrice.
 |
| Firenze: vaade Ponte Vecchio sillalt. |
|
|
|
