Tervis

Alustan kaalujälgimist uuesti igal esmaspäeval. Kolm päeva olen hiiglama tubli, ei lähe punktidest üle ja kõnnin usinasti tööle-koju jalgsi. Neljapäeval juba kiikan sööklas toekamate roogade poole ja vantsin trammipeatusesse, mõeldes, et nii saab kiiremini kohale.

VIIMASED KOMMENTAARID just ja selline võitlus  juba praegu näitabki  ju,kui mäda  kaalunälgijate süsteem  on-naljalt keegi ei  suuda... ära jätka Agnes, usu mind, sinul  pole vaja küll dieeti  pidada, sa oled isegi  nii ilus naine:)) Teised kommentaarid

Reedel tundub, et töönädala lõpetuseks võib ju endale midagi head lubada. Mis võib, lausa peab! Nädalavahetusel on aga kõiksugu külaskäigud ja sünnipäevad, kus pakutavat head-paremat ei kõlba kohe kindlasti maitsmata jätta.

Kui esimese kahe kuuga kadus seitse kilo, siis viimase kuuga olen alla saanud vaid kilo. Üha raskem on motivatsiooni leida ja maitsvatele roogadele ei öelda. Lõuna ajal söökla menüüs risotot või chilli con carne’t silmates mõtlen ikka, et ma võin seda ju endale lubada.

Vaagin pidevalt, et mis sellise käitumise mõte on. No et kui vaja veel kaalust alla saada, siis võiks ennast mõneks nädalaks kokku võtta ja need 4-5 kilo, mille kadumisest veel unistan, olekski läinud ja asi ants.

Ent asja muudab raskemaks see, et tunnen olevat mingis mõttes oma eesmärgi juba saavutanud. Alustasin ju kaalujälgimist seepärast, et püksid ei mahtunud enam jalga ja ma ei tahtnud uut garderoobi soetada. Nüüd ei tekita pükste jalgasaamine probleeme ja mõni paar on isegi suureks jäänud. Seetõttu mõtlen tihti, et äkki lõpetaks kaalujälgimise ära. No et muidu peab varsti ikka uusi riideid ostma hakkama, väiksemaid siis.

Seni olen siiski otsustanud jätkata. Põhiliselt sellepärast, et olen endale nii lubanud. Ja lubadusele selja keeramine tähendaks end luuseriks tembeldada. Nii lohutangi ennast, et mis sellest, et tuleb uued riided osta, senisest väiksemaid proovides ja korvi tõstes on seda ju lausa lust teha.