|
Koerulane Katrin Murakas tunnistas, et noore algaja aiapidajana ei tea ta
viljapuude lõikamisest midagi. «Nägin Järva Teatajas kuulutust, helistasin ja
tellisingi puudelõikuse, hoolduse ja istutusega tegeleva firma,» selgitas ta
Järva Teatajale.
Algajal tasub abikätt küsida
Murakas märkis, et aias on osa vanu õunapuid, millest ta arvas, et enam asja
ei saa. «Öeldi, et kui korralikult ära lõigata, kannavad veel 40 aastat,» lausus
ta. «Hädas oleme ka noorte puudega, küll tegid jänesed liiga, küll vesirotid.
Eks asjatundja pea nüüd vaatama, mis saab.»
Muraka ütlust mööda on aiandusteenused ja –nõustamine hädavajalik. «Kui endal
teadmisi pole, ei maksa puid torkima minna,» märkis ta.
Aiandusasjatundjalt tahab Murakas küsida muudki. Näiteks, kuidas aeda
paremini kujundada, mis puid kuhu istutada, milline hekk valida. «Meil on suur
aed ja tööd jätkub,» sõnas ta.
Jäneda tehnikumi maastikukujundaja ja agronoomina lõpetanud Koidu Lugu, kes
on töötanud haljastuses aastaid, hoiatas aiapidajaid liigse tormakuse eest.
«Enne kui oksakäärid puu külge lüüa, tuleb vaadata, millises seisus pungade
puhkemine parasjagu on,» ütles ta.
Kuigi õunapuud on küllalt hea taluvusega, võivad värsked pungad lõikusel viga
saada ja saagikust rikkuda. «Kui lõigata pole palju ja seda tehakse
ettevaatlikult, võib lõikuse siiski ette võtta,» lausus ta. «Tänapäeva uued
suunad ongi sellised, et viljapuuoksi võib lõigata aasta ringi.»
Oma kogemustest soovitas Lugu, et liiga niiskesse aega ehk sügisesse ei maksa
siiski lõikust jätta, sest niiskusega kipuvad bakterhaigused levima ja puu võib
kergemini nakatuda.
Kevad on Lugu meelest hea aeg oksi kärpida, sest võra on hästi näha ja puud
saab kujundada niisuguseks, nagu parasjagu tahtmist on. «Vanemate puude
lõikamisel on tähtis jälgida, et oksad ei kasvaks sissepoole ega taevasse,»
õpetas ta. «Kindlasti tuleb ära lõigata vesivõsud, mis võtavad kasvujõu.»
Luuviljalised pirtsutavad lõikamise peale
Liiga kõrgeks pole mõtet viljapuul lasta minna. Paras kõrgus on selline, et
aiapidaja saab suurema vaevata puud hooldada. Pealegi pole taevasse kõrguvatest
okstest kasu, sest õunu sealt vigastamata ikka kätte ei saa.
Võra harvendamisel soovitas Lugu lähtuda asjaolust, et päike pääseks
kandvatele okstele hästi ligi. «Ikka selleks, et oleks vähem niiskust ja
haigusi,» lisas ta. «Eriti tähtis on valgust ja kasvuruumi anda puu
põhiharudele, et need kasvataks suuremaid vilju.»
Puude lõikamise järel on Lugu ütlust mööda tähtis suuremad lõikepinnad katta
erivahaga. «Suuremaks võib lugeda lõikekohti alates neljast sentimeetrist,»
täpsustas ta. «Vaha aitab värsketel haavadel armistuda ja kaitseb haiguste
eest.»
Lugu rõhutas, et kui tegu on aias kasvavate noorte õunapuudega, tasub algajal
aednikul nõu ja abi küsida asjatundjailt. «Siis ootab puud võrakujundus alles
ees ja hoolega tuleb jälgida pungakoolutust,» põhjendas ta. «Igaüks ei pruugi
sellega hakkama saada ja nii võivad puu põhiharud kasvada vales suunas.»
Kui õunapuudega on asi lihtsam, siis luuviljalised on Lugu kogemust mööda
hästi pirtsakad. «Ma ei soovita kirssi, ploomi ja murelit lõigata muidu, kui
äärmisel vajadusel,» ütles ta. «Alles siis, kui puu tõesti liiga tihkeks kasvab
või mõni oks kuhugi ette jääb.»
Kui töö ette võtta, tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, mis teiste puude
lõikusel, kuid hilisem jälgimine peab olema põhjalik, sest luuviljalised
nakatuvad kergelt kummivoolusse. «Minul on olnud juhus, kus hapult «Leedu
kirsilt» levis nakkus mandlipuule,» lausus Lugu. «Võimalik, et seda haigust
võtavad külge ka teised puud.»
Kummivooluse tunnus on Lugu ütlust mööda puu kuivamine ja vigased
viljad. |
